Kevad või midagi

Frankofoonia päevade raames näidati kolmel õhtal Paabelis filme. Eila tulin filmi pärast veel latiinotrennist veidi varem tulema ja jõudsin ähkides kohale siis, kui oli veel täistuuridel käimas belgia jookide ja suupistete tutvustus. Vist aint prantsuskeeltkõnelevatest riikidest tulevad sellised friigid, kes presenteeriks sellist assortiid nagu hallitusjuustud ja šokolaad ja õlu ja veini oli ka natuke. Kusjuures veinituju mul too õhta polnd. Eshenhauer või misseoli on vist üldise arvamuse järgi päris hea vein, aga kuidagi pealevaadates jõudsin arusaamisele, et täna see mulle küll ei maitse. Vbla oli asi ka selles, et oli aint valget ja roosat ja mina ikkagi eelistan punast. Ehkki Kallastelt sellest viltuse kaelaga pudelist - Chenet vist oli nimi - mulle roosa kah täitsa maitses. Aga vbla oli asi viltuses kaelas. Chenet on mulle varem ka tglt maitsend.

Pärast väsitavat trenni kulub õlu muidugi marjaks ära, hallitusjuust sobib ju kah kuidagi ja šokolaadki maitseb hea - olles küll miskipärast sinihallitusemaitsega. Õllesid toodavad nad miskipärast aint 0.33 pudelites. Aga samas, kui nad toodavad ka nt kirsiõlut, siis ilmselt oled üsna rahul, et pudel nii ruttu otsa saab. Pärast asisemaid marke otsustasin veenduda ka selles, et kirsiõlu ikka maitseb kah nii, nagu välja näeb, ja ma ei pidanud pettuma. Rahulolevalt ja entusiastlikult otsustasin veenduda selleski, et vaarikaõlu maitseb samamoodi kui välja näeb - ja taas ei pidanud ma pettuma. Roosa ja rõõmsana asusin ka filmi vaatama, mis - ilma igase varjundita - oli ka ootuspärane. Guinea tütarlapsest, kes läheb Pariisi ja hakkab seal laulma ja annab plaadi välja. Point on aga selles, et guinea naised ei tohi laulda, muidu nad surevad. Ja tüdrukul tekibki probleem, et nüüd tal tuleb ilmselt surra. Matused otsustab ta oma kodulinnas pidada - enne teatab ta ka oma emale, millega ta on hakkama saanud ja ema nõustub raske südamega, et ta tõesti sureb ilmselt, kui ta seda juba mitte pole. Matused on suurejoonelised - kirst on beebiroosa ja draakonikujuline ja liblikatiibadega, seest vooderdatud tibukollasega. Kirste oli seal mudu igasuguseid, ka kalakujulisi ja rongikujulisi jne, kirstu moodi igatahes ei näinud neist ükski välja. Kuna ta ise peab peielisi vastu võtma ja mudu asjatama, siis tal endal ple aega kirstus olla ja ta kamandab sinna oma õe. Vpeal peab õde peldikus käima, siis topib ta sinna oma venna. Peielised ei tee millestki probleemi, on sama roosad ja rõõmsad nagu see kirst ja üldse on kõik kõige paremas korras. Vahepeal küll ema kukub kokku, sest ta arvab, et ka tema poeg on surnt, toibudes ta lepib faktiga, et ta on nüüd vist ka surnud ja ilmselt taassündinud ja selle rõõmsa teadmise peale läheb ta koos oma tütrega lavale räppima. Igatahes filmis oli palju muusikat, palju värve ja palju ilusaid inimesi, sisu on sellisel juhul täiesti ilmselt üleliigne. Aga paar päris armast kõrvalliini seal ikkagi oli.

Tahaks öelda, et üle tüki aja üks hea film, aga ei saa, sest päev enne seda nägin ma samuti frankofooniaraames vägahead pr filmi, eelmisel nädalal Ooofilmiõhturaames sigahead gruusia ulmefilmi, "Kin-dza-dza" oli nimi, kaheksakümnendatel tehtud - nagut Ivar Põllu resümeerivalt ütles: kui Baskin ulmefilmi teha otsustaks, siis see näeks välja umbes selline - ja nädal/poolteist tagasi Küllijuures Kannibale ja Picassot ja Priscillat ja Rockyt. Kõige selle taustal ma ei saa üldse aru, milleks mingit Ekraani Tartu üldse vaja on.

Aga just nii need ilmaasjad on - prantslastele ma sokulaadi ei vii, aga see-eest käin nende oma söömas küll (no belgia oma oli küll jah).