ullumaja buffet

Katse on ametlikult alanud ja üsna pea ongi eluspõrgu. Rõõmustavaid uudiseid ka aina tuleb ja tuleb - see prantslanna, kes meile postdokki tulema pidi ja keda me selle raames oleks ka ohjeldamatu abitööjõuna vindikatse juures kasutadasaanud tervelt kahe aasta vältel, sai teise pakkumise ja läheb sinna. Seda ma olingi alul üllatunud, et miks ta üldse siia tuleb, ja näe, ega lõppeks ei tahtki tulla... Ja kõige nördivamapanev selle kurva fakti juures on see, et nüüd pole mul üldse nii suurt motivatsiooni prkeel kiiresti ja korralikult selgekssaada. Oeh..
Aga see-eest (veel ei tea, kas õnneks või kahjuks) tuleb meile miskine hispaanlanna oma bakatööd tegema ja teda peaks saama igakülgselt katse jaoks ära kasutada - ehkki liiga palju meil loota kah ei lubatud, aga no ega ta vast nii hull ka ple, et kohe millekski ei kõlba. Aga ei, ma ei hakka nüüd sellepärast ipskeelt õppima, ehkki tema inglise keel olla suhteliselt konarlik ja temaga tema emakeeles suhtlemine oleks märgatavalt olulisem kui seda prantslanna puhul oleks olnud. Aga liht prkeel on minu ammune armastus ja kinnisidee, ehkki unaruse hõlma selle õppimine tihemini jääb kui hädapärast vaja oleks.
Siis mingine tudeng on meil ka veel natukene kasutada - tema räägib eestikeelt - ja eks me siis sellise koosseisuga katsume hakkama saada.

Ja justnimelt sellepärast, et katse juba algamas ja veel rahulik suhteliselt, ei viitsi ma mittekuimidagi teha, kui mul see võimalus avaneb. Sest ma tean, et varsti ple hool ega hoobil vahet ja seepst ma katsun praegast ärakasutada iga väiksematki hetke ja nautida täiel rinnal mittemidagitegemist, ehkki selle ajaga saaks paljugi olulist ärateha. Aga liht ei raatsi. Isegi Meegomäe memuaaride lõppu ei viitsi treida, ehkki see juba liigagi kauaks marineerima jäänud.

Ähvardavad siin vahelduva eduga külmalainega, aga ple veel misikit avestatavat temp langust olnud. Üheks ööks, kui eriti karme miinuskraade lubati, siis kaapisin endale õhtal kohusetundlikult paar tekki lisaks peale, aga mõne aja pärast pidin need kõik uuesti pealt ära viskama, sest võimatult palavaks läks. Termomeeter jätkas oma langemise traditsioone, seekord tegi ta seda tõesti kõikvõimalikes dimensioonides, otsisin teda mõnda aega kapialt taga ja lõpuks leidsingi, tükkide kaupa. Ekstaole.

Ja aprilli lõpus tuleb meil traditsiooniline esinemine Vanemuises. Ja augusti lõpus konverents Uppsalas. Mainin ära seepst, et juba praegu pean ma nende mõlemaga omajagu tegelema. Selle nädala jooksul pean ma dokkoolile esitama täieliku aruande, mis minu konverentsil osalemine maksma võiks minna ja eelkõige seda, miks mul üldse sinna vaja minna on ja mida ma seal teha kavatsen. Nagut bioloogid ise ei teaks, et konverents tähendab ca 5-6 päeva (sõltuvalt konverentsi pikkusest) joomist, aga ikka tahavad nad lugeda mingit aatelist juttu enesearendamisest ja kontaktide loomisest jms. Ja esinemiskostüümedega peame me juba praegast tegelema - et ei jääks nii viimase peale, nigut aasta tagasi, mil me saime kostüümid selga alles esinemispäeva hommikul ja siis oli juba lootusetult hilja midagi parandada ja sul jäi üle lihtsalt loota, et top püsib kuni tantsu lõpuni selleks ettenähtud kehapiirkonnas.

No ja vahepalaks tuleb muidugi igapäevaste asjadega st katse ja eksamid jms ka tegeleda. Aga praegu ma luban endale veel natukene logelemist.

PS. Viimase aja stiilsemad komplimendid: "Kui ma hetero oleks, siis ma oleks sinusse kõrvuni armunud!", "Kui ma lesbi oleks, siis ma oleks ka sinusse armunud..."
Nüüd arvake ära eelpoolkõnelenute sugu ja soolised eelistused. Õigesti vastanute vahel... ah, ma parem ei ütle, mis välja loositakse, jäägem sündsuse piiridesse.