Uni tuleb ullikene...

Igaks juhuks mainin kohe ära (teatava nördimusega), et Ugalas sauna ei saanud, kuna miski kuumaveetoru olla lõhkenud. Vbla mõjubki minu autluugile hästi, eelmine põletus on juba peagut kadunud, vaevu on teist näha. Ehkki ma jätkuvalt olen veendunud, et mistahes muutus minu näos saab asja ainult paremaks teha.

Juba hakkab väike paanikagi tekkima, kui ma jõuan arusaamisele, et ma ikka mittemidagi sellest teemast ei tea ja mida rohkem ma üritan ennast kurssi viia, seda segasemaks läheb - siis tuleb jälle minnalaskmise meeleolu, et ah po, ega nemad ka ju sellest midagi rohkemat ei tea ja mingu nad lõppeks õige kõik sinnasammagi ja siis ei viitsi isegi mitte kirjavigu parandada. Just sellistel hetkedel ma blogingi. Viimaseid sissekandeid vaadates tundub, et neid ple mitte liiga vähe. Aga siis tekib jälle paanika. Ja nii vahelduva eduga.

Aga muidu presekas aina täieneb ja täieneb ja üha ilusamaks läheb. Teksti tuleb õige vähe juurde, küll aga pilte see-eest. Vaatasin ka oma juhendaja presekat ja tuju natuke langes, sest temal olid seal veel ilusamad animatsioonid - rääkimata sellest, et ka jutt kordades targem oli. Aga eks tema peabki tarka juttu ajama (erinevalt minust) ja sealjuures seda ka atraktiivselt esitama. Saksa presekat vaadates läks tuju jälle heaks, ehkki jutt oli temal minu omast samuti kordades mõistlikum. Eks tema panustabki sisule enamasti. Pets on see mitte just kuldne kesktee, aga suisa absoluut, kelles on nii väline atraktiivsus kui ka sisukus ühendatud - ettekandeid ma endiselt mõtlen.

Eilaõhtu mõtlesin, et üritaks (mitte et ma seda iga õhtu ei teeks), et no tõesti üritaks varem magama jääda (saatusekaaslased mõistavad selle fraasi naeruväärsust ja sügavat, ahastusega varjutatud irooniat). No et mõtleks rahustavatele ja meeldivatele asjadele, mitte ettekandele, mis mul jrgmine homk esiettekandele tuli - magdokinglisekeeles küll kõigest, et neil ka lõbus oleks.

Õigupoolest tekkis mul nende meeldivate mõtetega samas situatsioonis juba lapsena probleeme, kui soovitati mõelda suvele ja suplemisele - ujuda ma ei osanud ja kooli ujumistundides tegelesin ma peaasjalikult kloorivee neelamisega ja rahustavalt ei mõjunud see toimumise hetkelgi, rääkimata siis selle mäletsemisest. Nüüd ma küll ujuda oskan, aga ikkagi tekivad vees olelemist ettekujutades mitte kõige meeldivamad assotsiatsioonid, meenub muuhulgas ka Estonia hukk ja minu esimesed veeneelamised ja... No ei lähe mitte. Ega kujutlused päikese- v mullivannides vms paremini ei tööta. Või mistahes rahustava-meeldiva tegevuse peale mõtlemine. Ühesõnaga ühiskondlikult aktsepteeritavad meeldivad mäletsused minu peal ilmselt ei tööta.

Otsustasin siis hakata mõtlema minu jaoks meeldivate tegevuste peale. Õppused. Ninapidi poris, mulla ja rohu lõhn ninasõõrmetesse tungimas, ootusärevus vaenlase rünnaku ees, veidi maad hiilimist, varjumine ja hingetuna rohukamarale maandumine. Kaeviku puhastamine, granaadi ettevalmistamine, positsiooni vahetamine... Mööda hõredat metsaalust tormamine, kuulid kuklas vingumas (paukpandrunid küll kõigest, no hea küll)... Juba palju parem, higamine hakkas aeglasemaks ja sügavamaks minema.

Ja siis meenus, et lendamist peetakse üldiselt ju rahustavaks kujutluspildiks. Langevarjuhüpped, selge! Maalisin endale silme ette lennukist väljaastumise hetke, õhuvoogude vallas oleku, tasase liuglemise maa poole. Väga hea! Siis tuli pähe, et varuvarju avamise mälupunktid (mis unepealt selged peavad olema) moodustavad suurepärase mantra: vaatan-haaran-tõmban-painutan. Vahepeal varieerisin seda aeglase tõrke korral ettenähtud mälupunktidega vaatan-haaran-käsi taha-tõmban-heidan-painutan. Lõpuks olin juba nii osav, et lisasin sinna veel ühe olulise punkti "jalad kokku" ka juurde. Aga siis hakkas rütm juba liiga käest ära minema ja tulin tagasi selle põhimantra juurde. Vaatan-haaran-tõmban-painutan; vaatan-haaran-tõmban-painutan. Kujutasin endale ette, kuidas ma astun lennukist välja ja mul läheb kohe varjuvarju vaja ja lasin muudkui edasi. Mõjus tõesti rahustavalt. Hingamine oli sügav ja rahulik ning keha täielikult lõdvestunud. Ei võtnudki palju aega, kui ma viimaks ka magama jäin.