Joomaökoloogid Hiiumaal ehk conference of Avian reproductive physiology in Dagö

Küünarnukkidel on suured verevalumid, vasak käsi ei taha kõigis suundades hästi liikuda, käelihased on valusad, siit-sealt on tükike nahka puudu, üksikud muhud ja kergelt sinine silmaalune - ühesõnaga naasesin Hiiumaa konverentsilt. Ja olgu mis on, aga mulle tundub, et füüsilise koormuse kohapealt see üritus linnaõppusele alla küll ei jäänud, kvalitatiivse küljega muidugi on nagu on. Kusjuures ma ei jätnud seda mitte meie professoritele mürgiselt mainimata, millise ohvri ma konverentsile tulekuks tõin ja kuidas mu süda verd tilgub. Nad lubasid seda igatahes vääriliselt hinnata ja meenutada seda mulle punktide andmisel - mitte et mul miskeid lisapunkte üleüldse vaja oleks, aga vähemalt näitab see seda, et nad on adekvaatselt aru saanud ja suhtuvad täies tõsidusega minu toodud ohvrisse. Peaaegu et minu võit, võiks öelda. Aga jah, võit ainult sellel tasandil, sest muudes aspektides pidin ma küll tunnistama oma allajäämist - aga kõigest sellest kohe lähemalt.

Esimene õhtu möödus rahulikult ja kuna üllatavalt polnudki sellel konverentsil õhtuse diskussiooniklubi vaikimisi osa saun ja kast-paar õllet, siis sai ka suhteliselt vara magama. Teisel õhtul oldi juba eelmainit faktiga paratamatult lepitud ja avati alistunult oma rahakoti rauad. Poolel seltskonnast oli ka ettekanne tehtud ja pinge seega maas. Pets oli oma ettekandes rääkinud punase veini kasulikkusest ja tundus, et ta oli ka ise oma juttu uskuma hakanud, sest kogu õhtu jõi ta ainult punast veini ja kinnitas, et kõik teised peaks seda ka tegema, kui nad tahavad oma tervist parandada. Etteruttavalt olgu öeldud, et jrgmine päev oli Pets ainus, kes ennast haiglaselt tundis - nohu, kerge palavik ja üldine roidumus. Ülejäänud jõid valdavalt õlut ja neil ei olnud häda midagi. Õhtu edenedes leidsin endale seda üritust otsapidi organiseerivast väliseestlannast (Hiiumaal sündinud, Rootsis ja Kanadas õppinud ja elab vahelduva eduga Rootsis ja Kanadas) mõttekaaslase - ka tema oli karates käinud ja seega väga avatud igasugusele füüsilisele jõulisemale suhtlemisele. Tema tuligi sellele ettepanekule kätt suruma hakata ja tegime rootslastele selgeks, et nüüd tulevad eesti traditsioonilised rahvusmängud ehk siis naiste käesurumine. Njah. Paraku oli Mare samavõrd tark kuivõrd ilus kuivõrd tugev - kui ma kahte esimest veel koos kohanud olen, siis nende koosesinemisel võin ma peagut kindel olla, et tolle viimase st tugevuse loorberid korjan mina, ent seekord - võta näpust. Pusisime mis me pusisime ja ehkki palju puudu ei jäänud, pidin tunnistama allajäämist. Ehkki ta tunnistas, et nii tugevat naisisikut pole tal veel vastas olnud, ühesõnaga me mõlemad olime meeldivalt üllatunud jõudude suhtelises (njah...) tasavägisuses. Elasin kaotust siiski üsna raskelt üle, ehkki mehed üritasid mind lohutada, et ma olin väga tubli ja hoidsin ikka meie lippu kõrgel jnejne. Väärikas teine koht ikkagi... kahe osavõtjaga võistlusel.

Ja siis nad tahtsid, et me veel laulma ka hakkaks - ühesõnaga et tõestaks et eestlased ikka on laulurahvas. Ja siis me hakkasime vaidlema, mida laulda. Ühel lool ei teadnud üks viisi, teisel lool ei teadnud teine sõnu ja nii siis enamus ajast läks vaidluse nahka. Lõpuks me veidi ikka laulsime ka. Sellepeale hakkas rahvas magama minema. Olid ka unelaulud õigupoolest. Aga no ise nad tahtsid.

Jrgmine õhtu oli juba hulka meeleolukam. Oli plaanis karate, maasvõitlus, spagaat, peapealseis ja kohapeal spontaanselt algatatud teised eesti rahvusmängud. Spagaadis mina konkurentsi pakkuma ei üritanudki hakata ja lasin Marel võidutseda - samuti nagu peapealseisu loorberid korjasin mina ainuvõistlejana. Siis hakkasime maasvõitlust tegema - Mare tahtis mulle näidata, kuidas enda otsas olev isik sealt kiiresti ja tõhusalt ära saada. Ja siis lasi mul proovida. Nii me siis heitsime seal üksteist mõnda aega ja siis asusime tõsisemalt asja kallale. Tulemus jäi vist kokkuvõttes üsna viiki, kaalukauss kergelt minu kasuks, sest Mare andis loobumisvõidu, mis tulenes küll tema kostüümi teatavast ebasobivusest selliseks rüseluseks - nimelt oli tal seljas üsna lühikene ja kaharamat sorti seelik. Siis demonstreerisime veel jalahoope, plokkide tegemist ja käte seljataha väänamist. Selle aja peale olid mehed ka nii piisavalt üles köetud, et nad olid nõus käesurumist tegema hakkama - esialgu ainult naistega küll. Mehel ikka mehe jõud, meite professor ei näinud minu kätega eriti vaeva - ehkki enne võistlust oleks pidanud kaalukategooriad ikka paika panema. Vägikaikaveos, mida viidi läbi kuskilt leitud harjavarrega, oli ka meie professor tugevalt esirinnas ja jättis rootslased väärikale teisele-kolmandale kohale. Mustlasmaadlust ja mida seal kõik veel sai tehtud, kuniks lihased päris läbi olid. Siis nad tahtsid, et ma läheks lauapeale kõhutantsu tegema. Teatasin, et sobiva muusika ja kostüümita ma seda ei tee ja juba esimest tingimust oli õnneks võimatu täita, sest baaris sellist muusikat küll ei leidunud.

Lõpuks oli meid sinna muhe kuune punt ehk siis tugevam ja vastupidavam osa seltskonnast järgi jäänud ja siis tuli kellelgi meelde väidetavalt minu poolt peo algusjärgus öeldud tõdemus, et sellistel pidudel juuakse ikka viina ka. Eks ma vist tegin tõesti sellist lolli nalja. Ostetigi pudel viina ja lahendasime selle ka kohe ära - korraga ja põhjani. Kui jutt läks uue viina ostimise peale, siis lasid mehed jalga - ainult üks rootslane jäi, kes oli juba piisavalt palju märjukest pruukinud selleks, et talle võinuks nii patused mõtted pähe tulla. Ja kolm kanget naist ehk siis see konkurentsitult kõige parem osa seltskonnast. Võtsime aga uue viina ette - miks see meenutab mulle mängu eestlane kapis..?

Aga me mitte ei hakanud arutama, kes ja miks ja kus ja misiganes kapis on, sest meil oli parematki teha. Tantsisime natuke, kaklesime veidi, vaidlesime tuliselt maailmaasjade üle ja kuidagi sujuvalt läksime ära magama. Sest äratus pidi olema nii pooleseitsmepaik, et praamile jõuda. Sain kärmelt jalule ja riidesse ja autosse. Jõudsin järeldusele, et kuue peale pudel ja seejärel neljapeale pudel viina pole üldse hea idee ja selle juhtmõtte taustal ma magasingi kogu tee mandrile ja seal edasi Tartusse, keeldudes mõtlemast sellele, et auto loksutab liiga palju. Oma taskuid revideerides leidsin sealt rahatähe kellegi emailiaadressiga ja siis veel hunniku rahatähti ilma aadressiteta. Kuna teist pudelit läksin mina ostma, siis tahtis igaüks mulle sellest oma osa maksta ja lõppeks oli mul raha vist rohkem kui ma selle pudeli eest välja andnud olin. Igatahes leidsin ma selle pudeli mingi Issanda tilgaga oma kotist.

Õnneks ei näinud mu saatusekaaslasedki väga palju elujõulisemad välja kui mina ja seega ma sulasin sujuvalt massi. Ja mingi ehk siis parim osa rootslastest teab nüüd, millised on traditisoonilised eesti rahvamängud ja millised on tüüpilised eesti naised.

Aga tulge mulle siis rääkima, et langevarjuhüpped ja KL õppused on ohtlikud ja vigastusterohked - kui keegi võtaks kätte ja registreeriks kõik need vigastused, mis konverentsidel saadakse! Niisugusel hulgal ja raskusastmel tüsistusi maimäleta, kus ma viimati sain.