Coming soon

Kuima klahvidele paremini pihtasaama hakkan, siis ilmuvad siia ka viimase etapi Meegomäe memuaarid. Sest hetkel sõrmed sügelevad kut hullud ja tuikavad närviajavalt, millegi vastu minnes teevad koledal kombel valu ja on üldse kuidagi ebaadekvaatsed – aga see on ilmselgelt märk paremuse poole, nii karm kui see ka poleks, sest viimati tundsin ma (ent see-eest väga eredalt) mõnda neist nädal aega tagasi kümne minuti jooksul pärast seda, kui nad ennast Carl Gustavi ja AK-4 ülearu tormilise kohtumise vahele segasid. Pärast seda meeldejäävat kümmet minutit nad lihtsalt langesid mingisugusesse letargiasse või siis varjusurma ja keeldusid kuni eilseni ümbritsevaga mistahes moel suhtestumast. Randmed mul juba mõnes suunas painduvad, aga automaadi vinnastamisega (automaat, my ass, mida peab iga lasu järel vinnastama, eksole) olen needki veidi ära tõmmanud.

Kui juhendaja nägi mind sidemeis kätega uksest sisse astumas, siis esimesed 5 minutit ta lihtsalt naeris ja siis teatas, et ta ei ütle mittemidagi. Pidasin siiski vajalikuks mainida, et Hiiumaa konverentsijärgsed vigastused olid mul siiski laiaulatuslikumad ja hullemad (vt allpool).

Stay tuned igatahes, Meegomäe memuaarid last part coming siis kui oma esijäsemete distaalseid osiseid taas sihtotstarbeliselt juusida saan.