Ellujoomine jatkuu

Eile pärast dokkaitsmist võttis juhendaja mul nööbist ja küsis veidi ametlikumal toonil kui olukord nõudnud oleks, kas mul on täna plaanis tööle ka tulla - ta tahaks muga rääkida. Kuna olin eilaõhta talle saatnud oma suhtkoht lõpliku preseka ülevaatamiseks, siis hakkas mu fantaasia kohe selles suunas liikuma ja jõudsin järeldusele, et ilmselt on minu presekas täielik saast ja ma pean selle totaalselt ümber tegema. Natukene selliseid masendavaid mõtteid mõlgutanud, vihastasin ja leidsin, et mulle aitab - kui midagigi minu ettekande kohta kehvast öeldakse, siis ma ütlen ka kõik välja, mida ma arvan sellest konverentsist ja kogu sellekohase info liikumisest ja tagantselga minu sinna registreerimisest jnejnejne - ja et ma saadan selle konverentsi pikalt ja lähen südamerahuga hoopis linnalahingule ja üldse vaadaku need rootslased ise, kudas ilma minuta hakkama saavad. Ühesõnaga - kasutada taas kord taktikat "parim kaitse on rünnak". Ja rünnakuplaan oli ka täiesti olemas - meenutades meie instruktori n-ltn Kadaste sõnu "kui te plaani teete, läheb kõigest plaan nässu; kui te plaani ei tee, läheb kõik nässu".
Ja tglt - ma ikka tõesti tahaks niiväga sinna linnalahingule minna, tglt oleks päris hea, kui mu ettekanne kuhugile ei kõlbaks...

Sellise juhtmõtte toel muutusin hulka rahulikumaks ja rõõmsamaks, tõmbasin kopsud õhku täis, manasin näole võimalikult vaenulik-põlastava ilme (selle juures oli palju abi paratamatut fakti meenutamisest, et linnalahing, millest ma konverentsi pärast ilma jään, toimus sellisel kujul viimati 7 aastat tagasi ja järgmist korda kas minu silmad enam näevadki) ja astusin oma juhendaja ette. Aga kogu mu ettevalmistus oli täiesti ilmaasjata ja kopsudesse kogutud õhu pidin ka sealsamas puhinal väljalaskma. Nimelt pidime me minu viimase näkkusaadud artlikli uude kohta saatma ja kuna sealne viitamisesüsteem erines kardinaalselt meie omast, siis tuli kogu kasutatud kirjaduse nimestik veidi ümber teha. Arvestades fakti, et tegu oli artikliga, mille esimene autor mina olin ja mille valmimise juures mind ennast ülearu palju küll ei olnud, siis ei saanud sedalaadi kohustust pidada kuidagimoodi ülekohtuseks. Pealegi ei võtnud see eriti palju aega.

Minu ettekande vaatas juhendaja ka samal ajal läbi ja kiitis, et ta ei oska midagi ette heita ega parandada, väga hea on, väga ilus, väga toredad pildid, väga... Vbla aitas ülivõrretele veidi kaasa ka klaasike õllet, mille konsumeerimisega juhendaja juba lõpukorrale jõudnud oli, aga tõsiasi see on, et kui midagi oleks nihu olnud, siis seda poleks mulle kindlasti mitte ütlemata jäetud. Vt altpoolt - meie töögrupi omad ei jäta kunagi ütlemata, kui neile miski ei meeldi, isegi kui neilt keegi seda palunud pole - viimasel juhul on nad muidugi iseäranis varmad kommenteerima.

Ja tervelt paar päeva pole keegi õnneks mu väljanägemist enam kommenteerinud - suuresti ehk tänu sellele, et minu tööle jõudes enam seal eriti kedagi pole. Minu otsaesine arm hakkab ka tagasi tõmbuma ega tõmba enam niipalju pilku. Ega ei viitsi enam seletada ka, et pistsin pea ahju, keegi ei usu, et midagi nii lolli võimalik teha on va need, kes mind juba pikemalt tunnevad ega millegi üle enam ei imesta.

Täna nad teevad ka Ugalas sauna, aga ehk saavad ilma minuta köetud.