Taastumine

Mu enamus ehk peagut juba kõik sõrmed on üsna sidemevabad ja funktsioneerivad jälle ja ei tulnudki ühtegi neist amputeerida ja üldse on kõik peagut paremas korras. Kui ülejäänd füüsis vahepeal järjekindlalt oma osa ei nõuaks. Sest vahetult pärast õppust käis veel siin Tartus paras Mahtra ja eiolnd aega haige olla. See-eest jõululaubale kodo naasesin ma üsna poolsurnult, jõululauba veetsin sirakil voodis ja kõik mu liikmed ja liigesed valutasid ja kogu keha oli ütlemata hell, no nagu mingi tõsisemat sorti gripp oleks. Tglt nii hull asi ei olnd, liht mu organism otsustas võtta talle õigusega kuuluva osa puhkusest ja kuna ma ise selleks valmisolekut ei näidanud, siis võttis ta mu lihtsalt rajalt maha.

Ja unes näen mingeid imelikke asju ikka veel. Esimeste öödel ei saanud ma üldse aru, kus ma olen ja koguaeg oli tunne, et kohe ma pean kuhugile jooksma ja oli selline poolunine olek. Mingi öö nägin ma unes, et ma olen kuulipildur ja miskipärast õnnestus mul oma kuulipilduja pidevalt kuhgile maha unustada ja siis ma otsisin seda palehigis, jällegi olin poolunes ja ärgates ma loomulikult kullarit enda kõrvalt ei leidnud ja see tegi mind tõsiselt murelikuks - ehkki enda kõrvalt voodist kuulipilduja leidmine võiks pigem rohkem murelikuks teha - ja ma hakkasin seda unes jälle otsima. Selline tõsine paranoia. Ja kui prantslased mulle külla tulid, siis enne seda ma nägin unes, kuidas ma pean neid kuidagimoodi oma rühma lisama ja relvastust kõigile ei jätkunud ja seda tuli kuidaig ümberjagada jnejne. Haige, täitsa haige. Ehkki nagu Ehte arvas, et me olime selle kammi sees liiga vähe, et ära harjuda, et paar kuud v mingi sellise aja peale harjub ära ja siis ei näe enam unes.

Saks näitas mulle mingite tsehhide sõjateemalist arvutimängu, mis on kohe nagu päris ja kus saab surma ka - mitte nagu teil seal õppustel, kus te paukpadrunitega lasete, toonitas ta halvustavalt. Sain küll surma ja kohe korduvalt. Sest ma ei leidnud seda pikaliheitmise nuppu kunagi piisvalt kiiresti üles.

Mingi osa tut.ringkonnast on ettevaatlikult uurinud, et kas ma midagi muud ka teen v käingi ainult sõjas. Eks ta ole jah, see sõjateema kütab kirgi üles, on rohkem, mida meenutada ja tõttöelda leiab sealt rohkem meelierutavaid momente kui nt artikli kirjutamise protseduurist. Ehkki ma ei taha sugugi öelda, et teaduse tegemine kiretu on, vt jälle allpoolt, konverentsid kipuvad olema küll meelierutavad ja üsnagi - paraku ka valulikul kombel - meeldejäävad.

Ja lõpetuseks meenutaks ma taas hea sõnaga oma tädipoega, kelle blogi kaudu saab tõmmata üht suurepärast noortefilmi.