Kui hingamispäeval lammas haugub...

Kui sul on mõnel päeval ühel ja samal ajal vähemalt kolm trenni/üritust, kuhu peaks jõudma, siis kompromiss on see, et sa ei jõua kuhugile. Sest vpeal on tulnud veel ootamatult üks lisaüritus, kust sa arvad õigeaegselt lahti saavat, et jrgmisesse kohta jõuda v siis mõtled sa ennast peagut haigeks, millisesse neist kolmest-neljast kohast siiski minna ja kui sa lõppeks oled mingile järeldusele jõund, siis on kell juba niipalju, et sa ühelegi neist enam hästi ei jõua. Selle asemel passid arvutitaga, sülitad lakke (loe: surfad netis) ja kujutad ette, et sa oled (ühiskonnale?) hirmus kasulik. Ehkki - kui sa midagi ei tee, siis ei saa sa ka midagi halba teha ja miskitmoodi võiks ju kasud sees olla. Aga juba katoliiklased (vblat isegi veel keegid enne) on arusaand sellest, et tegematajätmine võib ka jama olla -...olen mõtte, sõna, teo ja tegematajätmistega palju pattu teinud...- luterlastel on vist jälle sellevõrra lihtsam. Või maidea.

Aga ehk tuleb ühiskonnale pisutki kasuks see, et enamuse oma reedesest päevast ma kulutasin selle Tolerantsusprojekti intervjuule ja fotosessioonile, mille raames ma pidin esindama katoliiklast ja mille eesmärk oleks siis noori veenda selles, et usklikud on normaalsed, vähemasti see katoliiklik punt neist. Mõnevõrra lohutav on asjaolu, et ega nad minust väga palju normaalsemat katoliiklast kohalikul geopoliitilisjuriidiliskanoonilisel maastikul ilmselt ei leia küll. Me ei räägi hetkel minu teistest aspektidest, aga kohalike katoliiklaste seas ma sulanduksin massi suhteliselt kenasti. No ehk välja arvata need mõned Tallinna omad, kes on ülivagad ja ehmatavad koledal kombel ära, kui kuulevad meid st tartlasi, poola dominiiklasele õpetamas fraasi "mine p..sse". Aga eluliselt tähtsaid väljendeid tuleb ikka osata ja ilmselt kõik ka juba teavad, millised olid need kaks lätikeelsed fraasi (peale tere ja tänan ja palun), mida ma enne Augustova palverännakut oskasin. Nojust.

Igatahes - Tartu omade seas vähemalt sulan massi. St nende Tartu omade seas, kes hetkel samuti kirikusse väga harva satuvad ja võõrkeelsetele preestritele lahkelt keeleabi jagavad.
Aga kõigest sellest ei saa ma mitte lastele rääkida.

Lähtudes siis patutunnistuse tegematajätmise osast, katsun ma nüüd oma patukoormat vähendada ehk siis asjalikuks hakata. Et pühapäeval töötegemine patt on, sellest ma mitte ei räägigi. Aga meenutagem tähendamissõna lambast, kes hingamispäeval auku kukkus, ega hea karjane jäta teda sellepärast välja tõmbamata, et on hingamispäev. Ma kardan, et mul on neid seal terve trobikond st lambaid ja augus, vähe ilmselt on neid, kes ple veel sinna kukkund. Aukuvad lambad. Ehk siis eestipärasemalt lihtsalt haukuvad lambad.

See on siis sellepühabane evangeelium (visaku esimesena kivi see, kes siin tõesti ka midagi rõõmustavat näeb; algselt evangeelium=rõõmusõnum).