Talvine ellujäämine ehk pole toitu, pole probleemi!

Viimaks, pärast 3-4 aastast ebaõnnestumist, õnnestus mul see aasta viimaks jõudagi talvisele ellujäämiskursusele. Kuni viimse hetkeni oli kahtlusi - kas mitte temp tõttu ära ei jäeta, nagu kuuldavasti eelmine aasta juhtus; kas ma mitte enda temp tõttu, nagu seda viimased aastad juhtunud on, minna eisaa; ega mul labori personali seas ei juhtu temp sama nalja viskama, et seda tööjõudu liiga väheks jääb jnejnejne. Aga kõige kiuste mul siiski õnnestus minna.

Sedapuhku olid tõesti lausa massid kohale tulnud - oma 20 inimest, ehkki registreerinud oli hulka rohkem, nagu tavaliselt ikka kipub olema. Väike loeng, süüa seekord enne ei antud - suvise ellujäämise eel puugiti meid malevas ikka korralikult täis enne - varustuse kontroll ja masinatele. Juba masinas tekkis vajadus oma varbaid ja sõrmi liigutada, sest muidu kippusid need jäätuma. Viidi kuhki Põhja-Tartumaale, Varast igatahes sõitsime mööda ja siis kuhki võpsku vahele. Visati metsavahele keset teed maha, anti kaart kätte ja siis pidime viimase lõigu ise orienteeruma. Miski 5-6 km tuli vist ära, vahepeal panime igaks juhuks veidi võpsikusse kah, aga mitte palju.

Veendusin kurvas tõsiasjas, et minu kõige mugavamad sõdurisaapad, mis ma lahingukoolist sain, olid mõeldud sihtotstarbeliseks tarvitamiseks vaid suvisel aastaajal, kui nad just teadlikult uiskudeks disainitud polnud. Olin nagu lehm libedal jääl ja pimedas libedal metsavaheteel jalgelpüsidaüritamine võtab kirjeldamatult energiat - eriti, kui tempo on selline mõõdukas patrullvõistluste alguse oma. Janika pakkus mulle küll vastutulelikult oma tuge, aga mõnda aega tema najal koperdades jõudsin ma arusaamisele, et üks kukkuv ineme on ikka parem kui kaks, sest suure tõenäoga oleksin ma talt jalad alt ära sõitnud. Paar korda saingi käe maha. Seepst olin üsna rahul - ja ka üsna märg - kui me viimaks laagripaika jõudsime. Seal ootas meid meeldiv üllatus - kuna seks ööks lubati -30, siis lubati see öö meil armulikult veeta telkides. No kirjeldamatu luksus! Nagu läheksid Ainult telk püsti panna - plats enne muidugi lumest puhtaks kaapida ja kõik juurikad välja kitkuda -, küttepuid teha, küljealust ehk kuuseoksi hankida, teevesi keema panna ja ongi kõik. Ometigi võttis meil see kuni kl 2-ni aega ja seega jäi valvesoleku ajaks per nase kõigest pool tundi. Sest äratus pidi olema pool kaheksa või millaski sealkandis.

Ma pole kunagi varem olnud nii rahul sellega, et mul magamiseks nii ahtake ruum on jäetud. Nimelt moodustas minu magamisvarustuse +5 ja +20 magamiskotid, mis kokku tegid vist oma tubli 0 kraadi. Matti varustuse nimekirjas ette nähtud polnud, seepst ma seda ka ei võtnud ja tegin endale siis prügikotist ja telkmantlist mingi küljealuse. Pressisin ennast Janika ja Katrini vahele ja kuigi mul uni oli väga katkendlik, ei olnud see teps mitte külma pärast. Kui minu ahjuvalvekord tuli, siis ronisin üle kaasmagajate jalgade ahju ette ja seal oli lausa palav. Koolitajad hoidsid meil ikka silma peal ja minugi valvekorra ajal astus üks neist telki uurima, et kuidas olukord on. No kuidas saab olukord midagi muud kui suurepärane olla köetavas telgis!

Hommikul lürpisime männiokkateed ja hammustasime nn võileiba ehk siis vaarikavarsi peale. Nende närimine oli küll rohkem aja surnukslöömise eesmärgil, midagi toitvat sealt küll ei saanud. Ja ega kõht õigupoolest kah veel tühi ei olnud.

Harak ennustas, et teisel päeval kl 11 paiku tuleb see langus, mil on kõige masendavam ja raskem olla, et kui see läbi saab, siis organism harjub ära. No ma ei tea, sellel kellaajal lasime me Janikaga mööda laagrit ringi, suu kõrvuni peas ja näod säramas. Aga sellega tuleb kah ettevaatlik olla, mind on küll õppustelt seepst ära saadetud, et mul liiga hea olla on.

Pidime endale lumesussid tegema, mis aitavad paremini lumel liikuda ja jätavad jalad kuivaks. Poole sussitegemise pealt aga ronis metsatukast välja nördinud vastutegevus, kes kurtis, et nad ei saa ju nii kedagi vangi võtta, kui kõik ainult telgis ja selle ligi istuvad. Seepeale teatati meile mõne aja pärast, et vaenlane on meie asukoha tuvastanud ja kobigu me metsa ennast ära peitma. Meid saadi kiiresti kätte ja viidi nn ülekuulamisele - et me saaks kah maigu suhu, mis tunne on sõjavang olla. Käed seoti kinni ja must prügikott tõmmati pähe. Me Janikaga üritasime ennast meeleheitlikult kokku aheldada ja nn vangivalvurid tulid ka meie palvele vastu ja sidusid meie käed ka omavahel kokku. Minul kusjuures õnnestus üsna pikka aega ilma prügikotita olla - tore oli vaadata, kui ühte nägu kõik kaasvõitlejad mu ümber olid - , kuniks see möödalask viimaks avastati ja mullegi see minu protestile vaatamata pähe tõmmati. Genfi konventsioonist need vennad küll kuulnud polnud, õiendasin nendega natuke sel teemal ja kuna kott peas ringirahmeldamine oli veidi ohtlik, siis trügisime Janikaga kohe ülekuulamisjärjekorra etteotsa. Ülekuulamistelgist kostis aegajalt laske ja roppu kisa-sõimu. Päris huvitav. Janika uuris, et mida seal tehakse, mispeale keegi valvuritest võikalt irvitas, et teadagi, mis naistega tehakse. Selle rahustava teadmisega meid telgi suunas lohistama hakatigi. Tuletasin neile valjuhäälselt oma õigusi meelde ja seda, et kuna meid on kaks ühes, siis võiks meie eskordiga veidi ettevaatlikum olla. Telgi ees kamandati meid põlvili - et me telgiuksest sisse mahuks - ja lükati telki sisse. Andsime omalt poolt üsna mõjuka heliefekti - ma ei tea, mida ülejäänud küll arvata võisid. Aga no kui minuga juba niimoodi käitutakse, siis mul on õigus ka oma emotsioone sama tormiliselt väljendada. Kotid tõmmati peast ja nõuti nime. Janika oli hot ja mina dog. Vahepeal läksid meil küll nimed veidi sassi, sest ülekuulaja ei tahtnud meid miskipärast uskuda ja nõudis meie nimesid üha uuesti ja uuesti - lastest vahepeal telgiuksest automaati ja visates sinnasamma ka granaadi, imiteerides noaga minu põlve lõikumust jms. Lõpuks ta väsis ära ja leidis, et me oleme kahtlased tüdrukud ja mingu me nüüd minema. Mitu korda maha lastud ja äraretsitud põlvedega me sealt väljusimegi. Üldiselt oli see ülekuulamisprotseduur alla ootuste igav.

Lõunaks tuli telk kokku pakkida - pidime teise kohta edasi liikuma. Kobisime autodele ja sõit oli nii pikk, et jõudsime juba malevast ja saunast ja söögist fantaseerima hakata - et äkki ikkagi täna juba saame minema. Ent selle kena mõtte juures oli üks loogikaviga - meil lasti kuuseoksad kaasa võtta. Ja see tähendaski seda, mida see tähendama pidi - pidime uues kohas endale nüüd juba ise onni ehitama. Vabal valikul, mis tüüpi. Valisime püstkoja ja nagu pärast selgus, ei pidanud me seda kahetsema, sest kokkuvõttes oli meil kõige soojem elamu - ehkki kõik, mis oli lõkkest kaugemal kui pool meetrit, jäätus üsna momentaalselt - minu niisked salvrätid olid igatahes jäätunud salvrätid, tuvastasin ma. Tüdrukutele anti mingi lahtiste seintega varjualune ja teised kaks gruppi tegid endale kaldkatusega onni.

Kuuseokste ja puude järel käimine ei olnud enam teps nii lihtne kui eelmine õhtu. Jalg jala ette ja aeglaselt, paar sületäit oksi ja puid ja siis 10 min puhkust. Tempo oli täiesti tuntavalt langenud. Tuju väga mitte st kohati hakkas mingi apaatsus tekkima. Et savi sest onnist, nigunii on seal külm, nigunii on öösel väga külm, ah ma võin siinsamas oksahunnikus kah magada st külmetada, no täitsa savi. Õnneks suutsid meie grupi mehed siiski niipalju innustada, et poolvägisi ennast oksi tooma ikka vedasin. Tüdrukute grupp olla olnud üsna kustunud; kui ma oleks teistsuguses tiimis olnud, siis poleks ka mina kustumisest kaugel olnud. St ega ma ei olnudki ilmselt, aga meie grupijuht oli piisavalt entusiastlik ja ehkki Janika enam nii sagedasti nalja ei visanud, oli ta siiski silmaganähtavalt optimistlik. Hea hing, loovutas mulle koha lõkke kõrval ja andis oma fliisiteki mulle külmumise vältimiseks.

Ikka sületäis oksi ja puhkus. Ja joomine - omal nahal sain tunda, et joomine on tähtis - neil hetkedel, kui tundus, et kompuuter hakkab kokku jooksma, siis teine sama tugev tunne ütles, et nüüd tuleb küll sõõm vett võtta. Koukisingi pärast iga oksaringi oma ihusoojendatud välipudeli põuest välja - igal pool mujal oleks ta jäätunud, seepst olid meil pudelid nööriga kaela kapsunite alla riputatud.

Mingi ime läbi ja parajate jõupingutustega saime oma onni viimaks valmis. Sisse minnes sai üsna pea aru, et valida on kas ärakülmumise või vingumürituse vahel ja hea positsiooni korral võib need mõlemad korraga ka saada, sest märjad - ja külmunud - puud ei põle mitte ereda leegi ja suitsuta. Aga soojus tundus esmatähtis ja seepst sättisime ennast kipitavate ja vettjooksvate silmadega võimalikult lõkke ligi. Koolitaja tuli meid vaatama ja uuris meie silmaganähtavalt väikest puuhunnikut vaadates, et kas meil ikka küttepuid jätkub. Teatasime entusiastlikult, et ilmselt mitte. Mispeale ta nentis, et väga hea, et me sest ka ise aru saanud oleme. Olime nõus, ent keeldusime selle vastu midagi ette võtmast. Kuniks meie grupijuht leidis, et liigutades on võimalik kiiremini sooja saada ja läks välja puid hankima. Iga kord sisse tulles nentis ta üllatunult, et sees on vaat et külmemgi kui väljas, et krt, tema teeb ilmselt terve öö puid, sest magada niikuinii ei saa, aga siis on vähemalt soe.

Ronisin magamiskotti ja tõmbasin ennast nii krõnksu kui vähegi võimalik. Ei olnud külm. Vbla seepärast, et teist külgepidi olin peagut lõkkes, kust mind lõkkevalvur aegajalt vastutulelikult välja lükkas. Mingi ime läbi ma magamiskotti ära ei põletanudki. Erinevalt ühest meie grupiliikmest.

Keegi tuli sisse ja rääkis veerandist kalkunist, mis meile antakse. Teatasime loiult, et ah loll nali ja jääme parem magama, aga tõepoolest tuligi veerand kalkunit. Viskasime selle oma mannergusse ja panime kuuseoksi maitsestamiseks juurde - midaig muud meil ju polnud.
Hiljem selgus, et teised grupid olid suure näljaga enda jao peagut pooltoorelt ära söönud, aga kuna meie grupp paistis silma tasakaalukuse ja ettenägelikkuse poolest - ehkki oma rolli mängis ka asjaolu, et enamus meist magas ehk siis sättis ennast juba magama siis, kui see kalkun toodi ja söögist on raske vaimustuda siis, kui külm on - siis meie kalkun kees kenasti üle tunni ja sai täitsa pehmeks. Ja ka söömine toimus pühalikus vaikuses ja rahus ja keegi ei kiirustanud jagajat takka.

Mina suhtusin alguses sellesse kuuseoksamaitselisse kalkunisse umbusklikult, aga kui ma tüki proovida sain, siis ma mõistsin, et see on parim liha üldse, mida ma kunagi saanud olen. See maitse tõesti hea ja ka kõige parema tahtmise juures ei saanud seda magedaks nimetada. Kalkun söödud, paistis elu veel ilusam kui enne - no ega ta ennegi väga kole polnud, aga liiga ilus kah just mitte. Jama oli ainult see, et kui liigne ving südant liiga pahaks ajama hakkas, siis oli oht, et see kalkun võib veel niimoodi sama teed mööda välja tulla. Selle vältimiseks käisin vahepeal väljas värsket õhku hingamas ja tõin natuke puid ka juurde. Ja siis keerasin ennast magama.

Minul külm ei olnud, aga läbi (pool)une kuulsin sageli sõnaohtrat arvamusavaldust liiga madalate temperatuuride kohta ja selle järgnevat küttepuude tegemise müra väljaspool telki. Ja küttepuude sissetulles taas vürtsikat arvamust telgi sisetemperatuuri kohta.

Minu valvekorra ajaks hakkasid puud st kuivad puud otsa saama. Kuidagi sain hakkama. Ja isegi Janika, kes oli päras mind, sai hakkama. Janika valvekorra ajaks vahetasime kohad ära st lasin Janika lõkke juurde ja imelikul kombel ei hakanud mul isegi seal telgi seina lähedal häirivalt külm. Samas, üks tegelane, kes magas kah lõkke ligi -25 magamiskotiga, olla öö läbi külmetanud. Ma ei tea, ilmselt Jumal hoiab lolle ja lihtsameelseid (loe: inimesi, kes lähevad -30 kraadi juures metsa ellujääma nullise magamiskotiga), aga mul ei olnud kordagi magades nii külm, et see mu und häirinud oleks.

Hommikul hakkas koertega tagaajamine - õieti ühe koeraga, kes oli kui sõbralikkus ise. Igatahes kui ta meie telgi juurde tuli ja juba eesmärgiga inimese jälgi võtta - mind jäeti lõkkevalvesse selleks ajaks - siis vaimustas teda palju rohkem minu okste korjamise protseduur ning ta üritas kõigepealt mul käest oksa ära võtta ja seejärel mulle ühte ilmatu suurt kaigast kätte tuua. Meie onni sisse ta väga meelsasti minna ei tahtnud - no kes olekski tahtnud /peale surnukskülmumisega silmitsiseisvate isikute muidugi/, see oli vingu täis ju.

Inimesed kätte saadud, oli aeg laager kokku pakkida ja malevasse sööma ja sauna. Puder maitses hea. Ehkki mul oli pärat poolt kaussi juba kõht täis. Metsas mõned grupid ainult sellest rääkisidki, kuidas ja mida ja kuipalju nad tsiviili naastes söövad ja ehkki sellele mõelda oli mõnus, siis teadsin ma paratamatult ette, et ma võin küll unistada kahest-kolmest praest, aga reaalselt saabki mul kõht täis juba peale esimest poolt kausitäit. Aga süüa oli ikkagi hea.

Esmaspäeva hommikul üles ärgates oli tunne selline, nagu Janika ütles selle kohta - nigut oleks kolm päeva joonud. Pea veidi uimane ja üldse veidi nõder olla. Aga see oli ilmselt sellest, et eelmine päev sai liiga palju söödud, järeldasin ma. Oleks pidanud aegamöödamini, aga või sa saad.