s´exprimer - ja nüüd öelge, kui vana on kojamehe vanaema

et kõik ausalt ära rääkida, siis ma hakkan pihta teab-kust. ei mäleta enam.
avastasin täna, et esmaspäeval peaks mul prantsuse keele arvestus olema. ja tormasin tulistvalu tööle õppima. aga praegu ei õpi ma selle pärast, et üks kordamisharjutus jooksutas mu niigi puntras juhtme veidi kokku. harjutuse eesmärk oli muidugi keeleõppe seisukohalt igati õilis - kohamäärused. kes seisab kelle ees ja kes kelle taga ja kes vasakul ja kes paremal ja. kõlab lihtsalt. ent inimesed pildi, õigemini küll skeemi peal, pildiks on seda täiesti ilmselt palju nimetada, olid näotud ja kehatud kriipsujukud. nii et mul ei avanenud võimalust selgitada, kas see, kes minu arvates on pauli nägu, on ka tegelikult paul või osutub ta hoopis danieliks. ja siis selgus veel, et nt luc pole mitte ainult luc, vaid ka professeur ja seda eri lausetes. et algus läheb küll ilusti, et secretaire nimi on kenasti pierre, kes seisab luc´i ees, ja siis järgmises lauses ei räägita enam mitte luc´ist, vaid professeurist juba. ja infoga, et alain seisab acteur`i taga, pole midagi peale hakata seni, kuniks ma ei tea, kes see acteur on, kas omar või hoopiski marc. ahaaa, marc on hoopis infirmier, loen ma ridade vahelt välja. tresbien! nii, daniel seisab mucicien`ist paremal pool. ja alain seisab veel lisaks marcist vasakul pool peale selle, et ta acteur`i taga seisab, nagu me mäletame. samas aga photographe seisab danieli taga ja lucist paremal pool. oot, aga kumb pool on parem pool? kas minu või tema seisukohast vaadates? ja kes oli see musicien, kelle ees ta seisis? novott. prantsuse keel ununes mul puhta ära ja üritasin hakata mõistatama seda müsteeriumit, kuidas ja mis järjekorras ma keda kuhu paika panema pean, saamaks aru, kes on professeur ja kes on secretaire ja kus krt nad seisavad (lihtsuse mõttes ja ka keeleõppe efektiivsuse seisukohast võttes võinuks nad ühel ikkagi istuda lasta). tegin mitu skeemi, sodisin, viskasin ära, kuni olin endal aju praktiliselt ära nikastanud ja jõudnud masendavale arusaamisele, et minu IQ ei ole sedasorti ruumilise ülesande jaoks momendil piisavalt kõrgel ei merepinnast ega ka kroonlinna nullist võttes. aga see pole ka mingi ime, sest... aga sellest teinekord ehk siis edaspidi. või tagaspidi pigem. edaspidi kirjutan sellest, mis enne oli. aga kõik õiges järjekorras ikka. läksin siis puhkeruumi eilseid toidujääke sööma. palju seal järgi ei olnud, see õnnetu dippikaste, mille põhikomponent oli sinep ja pipar segatud veidikese majoneesi ja hapukoorega. nii kui suutäie või misiganes täie - millega seda dippikastet iganes ei sööda ühesõnaga - võtnud olid, tekkis tahtmine nutta. aga no söök on söök ja seda raisku minna lasta ei tohi, seega määrisin seda vapralt leiva peale nii õhukese kihina kui vähegi võimalik. njah. veedusin, et keegi oli sinna veel teab-mis kaalutlustel soola lisanud. peab tunnistama, et möksi maitseomadusi see oluliselt ei parandanud ja kui enne oli möks lihtsalt meeletult terav, siis nüüd oli ta lisaks veel väljakannatamatult soolane. aga muutus mistahes suunas on ikkagi parem kui üldse mitte muutus ja selle optimistliku põhimõttega valasin pool pudelit majoneesi leivale lisaks ja alla ta läks kuidagimoodi. siis sukeldusin teatava kartusega taas prantsuse keele kordamisharjutustesse ja avastasin ütlemata suure kergenduse ja rõõmuga, et järgmine osa eeldab ainult prantsuse keele grammatika tundmist ja ei midagi üleloomulikumat. niiet - a bientot! /poolik katus peab seal ka kohal olema, a ma seda ei viitsinud praegu tegema hakata/