sick sad mad world

Saunakultuuri(tuse)st ja muust

2010-03-10T16:19:00.014+02:00

Lähima kuu jooksul koduseid nädvahetusi jälle pole, a möödund 2 kuu jooksul mul neid tervelt 2 tk juba oli ka - eniveis, kodused nädvahed on nõrkadele. Sedavõrd nõrk ma juba olin, et jätsin talvelaagrisse minemata, a mõni nädvahe peab siiski tööd ka ju tegema - iga nädvahe on vaja mingi ettekanne kuskil pidada ja ehkki mul ettekandmise kui sellise vastu ple midagi, siis mulle meeldiks nende ettevalmistamistega veidi rohkem mediteerida, aga praegu seda võimalust ei ole.

Vahepeal käisin molbio talvekoolis ja sain kinnitust sellele, et need päälinlased on ikka puhta hullud - saunas olid nad riietega ja mite ainult tibid, vaid ka mehed. Ma mõistan küll, et kui vahepeal üks leiliruum välja lülitet oli, polnud seal tõesti liiga soe, aga muarust soojendab käterätt paremini kui päevitusriided. Mul jõudis alguses kohe täitsa masendus tekkida, aga õnneks hakkas mingi hetk tartlasi rohkem sauna voolama ja tekkis veidi inimlikum tunne. Üks nõrgema närviga tartlane läks küll selle massipsühhoosiga kaasa ja ajas ka endale süüdlaslikult riided selga, aga õnneks suhtub enamus tartlasi sauna siiski sügava respektiga st neil ei tule pähegi sellisele üritusele mingeid riideid kaasa võtta. Olgugi, et elektrisaun, aga leiliruumis sai ikka sellise kuuma üles, et polnud probleemi lumme jahutama joosta ehk siis ma ei taha teada, mida sünteetika sellises kuumuses tegema hakkab.
Ja enne, kui keegi hakkab kurtma selle üle - nagu seal kohapeal - et aga nad ju niikuinii vaatavad, kuima paljalt olen, tehke mulle selgeks, kuidas nt ülerahvastatud leiliruumis, kussa praktiliselt oma varvaste peal krõnksus istuma pead, midagi võimalik näha on (ja sellistel üritustel esineb mitteülerahvastatud leiliruumi harva). Aurusaunast ma ei räägigi, seal pidi uksepeal küsima, et andeks, kas siin on veel ruumi - kuisa ei taht kellelegi kogemata sülle istuda.
Igatahes - ma teistes talvekoolides/konverentsidel/jne pole sellist asja näinud (Eesti omadel muidugi, seal läänes neil saunakultuuri suurt ple ju). Maidea, kasse on see päälinna sündroom v kasvab uus põlvkond peale või mõlemat korraga, aga masendav igatahes.
Aga saunal endal polnud vigagi, ehkki ruum ise ei soosinud kuidagi teaduslike arutelude veeretamist ja seltsielu. Ent mõlemal õhtul oli võimalik pärast sauna suuremasse puhkenurka minna, kus sai keskustelu jätkata. Natukene aega ma seal ka jõlkusin ja kuivasin ning teel oma tuppa leidsin hotelli pealt veel mõned saunalised, kes ei saanud hästi aru, kus nad täpselt on ja miks nende tuba ühtäkki ära kadunud on. Juhatasin nad kenasti õigetesse tubadesse ja läksin ise ka magama ja tegin seda kuni jrgmise päeva esimese sessiooni lõpuni - lõppeks läksin ma sinna ikkagi riläksima, mitte hommikuti vara üles ärkama.

Ahjaa, ja jätkuks üleeilsele õhtule küsimus suurele ringile - mis liik see alumine on (ülemine määrati hostaks vms)?
Taimede taga on Björk muidu, kui kedagi see pisiasi huvitama peaks

2010-01-26T20:55:00.007+02:00

Tänaomuk helistas mulle üks müügimees, kes soovis mulle head nimepäeva - mite et ma sellisest päevast kunagi suuremat numbrit teind oleks, aga igal juhul palju originaalsem sissejuhatus kui võltsmurelik küsimus, et kas ka mina olen tüdinenud igakuistest suurtest veearvetest või et kas mul on kunagi loteriiga vedanud. Igal juhul olin ma palju varmamalt valmis ära kuulama tema pakkumise, mis tglt polnudki läbi aegade kõige mõttetum - mingi ökofirma dušiotsik-vidin, mis pidi aitama ca poolevõrra veekulu vähendada ilma survet vähendamata. Ja seda on testinud ja heaks kiitnud ka Tartu ülikooli teadlased - on see õige või mitte, aga igal juhul töötab vähemalt minu osas paremini kui briti teadlased või pr sõltumatute teadusuuringute labor. Igal juhul me lahkusime sõpradena ja kui ma selle paberilipaka, kuhu ma nende koduka adre üleskirjutasin, üles leian, siis ma isegi täitsa vaatan seda. Selliste ökopakkumiste vasta on mul ka oluliselt vähem kui õhtulehe tellimuse või kodunduskokandusraamatute vasta.
Ja teil on veel veidi aega jäänud mind mu nimepäeva puhul õnnitleda, midagi mahamüüaüritada mulle selle käigus ka tingimata eipea. Bliuone mulle!
Muidu on homme varahommikune isaste verevõtt ja eile valiti mind esmaabi erialagrupi juhiks ka selleks aastaks. Neil teemadel õnnitlusi vastu eivõta.

Puhata ja mängida

2010-01-16T19:24:00.004+02:00

Nägin mõned päevad tagasi unes, kuidas mulle taheti mingit vana suurt kobakat mobiiltelefoni maha müüa - aga telefoni tegi väärtuslikuks see, et sellel oli ka trenažöör käelihastele pluss veel mingid vähemtähtsad lisavidinad - võimalik, et kohvikeetvad ja munapraadivad, a trenažööri kõrval need kahvatasid ja seepst täpselt meele eijäänd. Kusjuures müüja ise arvas, etal õnnestus mind hinnaga tõmmata ja mina olin täpselt vastupidises veendunud.

Seep see on, kui on võimalik iga päev jõusaalis käia. Aga nüüdseks olen tsiviilis tagasi ja katse on juba täistuuridel käima lükatud, esmasp varaomik on esimene veristamine. Aklimatiperiood võinuks pikem olla, hämmastavalt kiiresti harjub ikka mugavustega ära. Eks nüüd tuleb kiiresti ebamugavuste st katseperioodiga jälle harjuma hakata.

Selleaastasel kolmekuningaennustamisel ma osaleda ei saand, seega pole mul õrna aimugi, mis mind ees ootab. Seda enam, et eelmiste aastate ennustused on ikka väga täppi läind alati. 1. jaanuari tegevusi ma parem meenutama ei hakka, ühel aastal läks see ka väga pahasti täppi, nii et edaspidi olen ma sel päeval kõige ohutuma variandina pigem logeleda katsunud.

Bliu one

2009-10-04T18:40:00.006+03:00

Üks minu alateadlikke suuremaid hirme on vist see, et inimesed tulevad mu sünnipäevale ja jäävad nälga. Seepst planeerisin algselt oma sünnipäeva sel aastal vahele jätta, kuna ma tõesti ei viitsinud läbida sellele eelnevat toidulogistika kadalippu - lõppeks lahendasin olukorra nii, et ikkagi pidasin, a pasundasin kõvasti teemal oma-toit-kaasa. Südamerahustuseks valmistasin siiski ise ka minimaalselt ühtteist, katsudes sihilikult mitte üle pingutada, a tulem oli nigut enamasti st jääke jagus järgmiseks ja ülejärgmisekski päevaks. Uah!
Sünnipäevaliste osas toimib ikkagi Pareto ehk 20/80 printsiip - sada in kutsud ja 20 tuleb kohale. V umbes nii. Kurb on see, et mõnda inimest kohtadki aint kord aastas oma sünnipäeval ja see oli vist ka üks motiividest ikkagi pidu teha. Sest 10 sellisest in 2 ikka kohale tuleb.
Tglt suurel hulgal rahuolevate inimeste nägemine mõjub kah positiivselt - rääkimata veel intelligentsetest diskussioonidest jms.
Ja napilt-napilt jäigi mul see nädalavahe militaarvabaks, ehkki kuni viimase hetkeni oli kahtlane, kas metsalaager vajab lisaesmaabijõude või mitte. Tulevaks nädvaheks pean langetama raske valiku - kas olla aint 1 päev metsas ja minna laubaõhtul glämmipeole või jäädagi laubaõhtaks metsa ja istuda ööläbi toitlustustiimil abiks telefonivalves. Ei mõista kuidagi üht teisele eelistada, aga võimalik, et olukord laheneb minust mittesõltuvalt.
No ja - kinke mulle tglt kah meeldib saada. Mhulgas on mul nüüd väikese My´ga käterätt, käsitsitehtud draakoniga tass (ma tean kedagisi, kes selle nägemise peale kadedusest rohilaseks lähvad), raamatuid ja mõned kinkekaardid.

2009-03-20T17:40:00.004+02:00

Kuisul on vähemalt 10 eri tähtaega, siis tasuks need tähtsuse järjekorras endale kuhki väljakirjutada, et ei juhtuks nii, nagu minul - oled täitsa kindel, et tolle info edastamise surmaliin oli 30. märts, siis aga avastad, et tglt hoopis 11. märts.

Õnneks pld tegu millegi fataalsemaga kui faktiga, et ma pean ilmselt veel aasta otsa püksade asemel seelikut kandma. Vaevalt, et kellelgi peale minu sellest faktist kahju on, aga tuleb tunnistada, et seelikud söövad sukkpükse ja minu keskkonnateadliku mõtteviisiga ei lähe sukkpükste ühekordne kasutamine üldse mitte kokku. Vbla see on minu individuaalne probleem, aga sukkpüksid on riideesemed, mis hakkavad jooksma juba paljalt sellest, kui nende peale veidi ebasõbralikuma pilguga vaadata.

Professor saatis meile emaili teemaga "kirjanduslik nädalalõpp":

Elektriku proua kutsus tuttavad klemmid külla.
Elektrik näitas ennast heas valguses.
Joonestaja tõmbas öösel ringi.
Ilukirurg tegi suured silmad.
Psühhiaater peksis segast.
Kaevuri töömälestused olid kirkad.
Tuukril olid näpud põhjas.
Mööblitisler kirjutas sahtlisse.
Striptiisitar näitas ennast heast küljest.
Geenitehnoloog tegi sääsest elevandi.
Majakavaht tõmbas uttu.
Saekaatrimees hoidis pöialt.
Timukal sai poodutest kõrini.
Elektrikud pandi pingeritta.
Juuksuril oli karvane tunne.
Aiategija hakkas lipitsema.
Keemik tegi võõrale naisele lähenemiskatseid.
Kalamees luges võrguväljaannet.
Krematooriumitöötaja ei teadnud tuhkagi.
Matemaatik jagas matsu.
Purjus müürsepp pani autoga seina.
Fotograaf ilmutas huvi.
Puudega inimene otsib ahjuküttega korterit.
Esikust kostab samme - mantel läheb moest ära.
Paks naine pidas peenikest naeru.
Ja öövalvur on meil ka päevinäinud....

meem

2009-02-03T02:41:00.004+02:00

Külli saatis mulle mingi blogimeemi, mille vastamise ja edasisaatmise tulemina ei ähvardata küll needuse jms, aga mine sa tea, eksole, äki saab veel teada, kui vana oli kojamehe vanaema - seega siis(kopipaste):

1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Klge ma olen seda blogi oma mitu aastat ikkagi pidand, tõesti eijaksa kõike seda läbi kammida ja veel vähem lingitada, ausalt.
Sõnad oleksid: pere (kui ma just Durrelli tsiteerinud ple, vist mitte); sõprus (eee...ööö...ääää, minuteada ple); armastus (vt minu viimane postitus ja minevaaastane esimene); mina ise (vt minu peagut kõiki postitusi); mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua - maidea, mul on liiga palju erutavaid teemasid - a lugege Meegomäe memuaare nt). Ah maidea, saatke mulle natukene erutavamate teemadega meeme.

2. Anna 5:le blogipidajale meemi “teatepulk” edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Mhmh, Helen ja Madli ja Kaja, kui viitsite; kes siia lehele satub ja mind hästi ei tunne, võib ka teatepulga võtta.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid tehtud! ja lingitab talle meemiulatanud blogi ka tehtud!

ps. Mina sain 85. Aga teie?

Astauus

2009-01-22T15:48:00.005+02:00

Aegapole aegapole aegapole - üldse mite rohkem hakanud olema kui enne kaitsmist. Aga närvipinget on vähem (vähemalt hetkel veel) ja selle üle tuleb küll ainult rõõmu tunda.

Tagasivaat eelmise aasta lõppu - sain diplooma pidulikult kätte. Kostüümeprobleemi lahendasin lihtsalt - NKK pidulik vorm; kutsel oli kirjas "aumärkidega", mujal ma neid niikuinii ju kanda eisaa - ja mulle üllatuseks tekitas see kaheksakümnendate stiilis mittevägahästiistuv moeröögatus omajagu furoori. Vaevalt et just see moeröögatus kui selline, pigem embleemid ja aumärgid. NKK sai promo igatahes niiet vähepold. Lähemad ja kaugemad prominendid tulid ennast mulle tutvustama, et minuga tutvuda - v mite just minuga, aga minu kostüümega pigem siis. Huvitaval kombel üks inimene pidas isegi vajalikuks uurida, mis erialal ma doktori sain. Ülejäänute jaoks oli see täiesti ilmselt ebaoluline info. Niipalju siis sisemisest ilust - kui doktorikraad seda sisu ilusamaks muutma peaks. Paar lugupidamatumat tegelast leidsid mind (=mo kostüümet) sarnanevat "Allo, Allo!" Helgale ja uurisid, miks mul vastavat soengut pole. Vaatamata kõigele (igas seltskonnas, kuhu mind rajalt maha võeti, pakuti kompensatsiooniks ka veini v konjakki) õnnestus mul siiski väärikus säilitada ja mõistlikul ajal ennast kodo vedada.

Pärast netiülekande vaatajad kinnitasivad, et Karis olevat silmnähtavalt muhelenud mulle diploomi üleandes. Ilus oleks ju mõelda, et selle emotsiooni minu väline ilu esile kutsus, aga mine tea, äkitse meenus talle ikkagist minu sisemise ilu (viha)purse ca pooleteiseaastatagusest ühisest olengust, mis sai alguse botaanikaaiast ja õhtu polnud enam ammu väga poisike, kuime sealt ühisrindena linna peale laiama läksime ja mingisse raeplatsikõrtsu maandusime. Sai söödud ja joodud, naaberlaua sommidega võistlulaulmist tehtud, mis päädis hümni laulmisega, ning - tsiteerides Petsi - lihtsalt töralörajuttu aetud, sekka ka veidi asjalikku. Ma ei mäleta täpselt, mida Karis ütles, aga juttu oli Petsist v millestki temaga seotust igatahes ja rektor ei teinud seda minu arvates mitte just kõige lugupidavamal moel - kõnealune oli täiesti kaitsetult kuuldeulatusest väljas laua peagut teises otsas ja kõigi märkide järgi kahtlustas, et ta võib varsti hakata veidi vinti jääma - igatahes mina kuulsin seal selgelt tögamise noote. Ma ei mäleta ka seda, mida mina täpselt ütlesin, kuima peagut kõhuli lauale viskusin, et kindlalt Karise kuuldeulatusse jõuda, aga ma andsin üsna üheseltmõistetavalt märku sellest, et tema taoline avaldus mulle mitte ei meeldinud ja me võiks selle üle lähemalt diskuteerida nelja silma all. Olgugi, et ma üritasin siiski säilitada teatava viisakuse (mida minu tulisus küll veidi varjutas) ja minu nägemist mööda oli tegu üsna lugupidava duellilekutsega, muutusid kõrgemad (Karisest madalamad küll) ülemused üsna murelikuks ja hakkasid oma töökoha pärast kartma. Aga tuleb tõdeda, et Karis on aumees, sest sellest intsidendist ei tulnud mingeid tagajärgi ei meie instale ega ka minule.

Analoogne, a vastupidine juht leidis aset Laitse workshopil saunas - jällegi ma konteksti ei mäleta, aga ilmselt mingi lõõpimine käis, mille käigus Männa heatahtlikult torkas minu aadressil midagi stiilis "kes-oleks-võinud-arvata-et-sellest-rumalavõitu-tüdrukust-jne-jne-eksole". Mina olin täitsa nõus selle soovimatu tituleeringuga, aga Pets läks väga põlema ja kuna - õnneks - midagi käepärasemat kui vesi polnd, siis lainetas mullivanniümbrus päris soliidselt, enne kuime Marega teda maha jahutada suutsime. Eksme mõlemad hiilga oma veidi ebaadekvaatsete tõlgenduste ja ülekeevate reaktsioonidega vahetevahel.

Kolmekuningal sain täpselt sama paketi mis mineva aasta ehk siis 2xpalju päikest ja armastust. Mite etma väga kurdaks, aga nii võib viimaks veel päikesepiste saada aastate lõikes. Mõõdukalt päikse vastu pole mul ju midagi, a siiski olen ma see ineme, kes ennast üle 25 kraadi juures enam liiga mugavalt ei tunne. Uues elamises õnneks talveajal vähemalt seda ohtu pole - aknad on ikka väga sitad. Aga kus on kirjas, et toas tingimata üle 18 kraadi olema peab (viimasel nädalal ple nii kõrgekski tempi veel saanud). Ükskord, kui palju inimesi käis, tõusis 20-ni, tükk aega oli imelik magama jääda. Ega me üliinnukalt kütta kah pole üritanud, aga naabrid juba lohutasid, et nemad ei saa oma palju väiksematki korterit kuidagi soojaks. Täpsustamata jäi küll, mis temp nende jaoks soe on.
Igatahes vahetasin ühe palju päikese Krahvi väikse läpaka vastu. Mite et ma sellisest asjast hirmsasti puudust tunneks, aga teised pakkumised olid veel närusemad ja paremaid asju lihtsalt ei pakutud.
Ehkki kui ülekantud tähenduses tõlgendada - ehk siis meelevaldselt endale meeldival moel - siis mineva aasta säras mulle ikka päris palju - aumärke ja kraade ja au ja kuulsust ja. Aga siiski, mõni aasta võiks rahulikum kah olla.

Kanalumepimedus

2008-11-29T19:02:00.003+02:00

Hämarpimedas üle valge välja minnes on rajal võimalik püsida aint kompimismeele järgi, sest näha eiole mittekuimidagi, jõudsin ma mõni päev tagasi veendumusele, kui kondimootoriga tangotrenni põrutasin ja Annelinna hoovides ekslesin. Aga kõikse lumi sulas kahetsusväärselt ruttu ära. Saapad ja bahillid tuleb üsna pea ilmselt säärikute vastu vahetada.

Doktori sain kah kätte, tänan küsimast (mitte et keegi siinkäija seda veel teadma eipeaks, a nii igaks juhuks). Oponendi peetimine oli üllatavalt lühike, ehkki seda mitte lapse pärast - Anne oli igatahes viimaste seast, kes šampalauast lahkus ehk siis täiesti ilmselt lastevabadust nautis.
Kuna kõik nö võtmeisikud jäid minu etteastega väga rahule ja mujaltki ple nurinat kuulnd, siis üldjoontes võin ilmselt ise kah rahule jääda. Pooled kaotatud kilod olen tagasi juba kah söönud.

Maleva aastapäeval sain ma oma parajaks üllatuseks Tartu maleva teenetemärgi - üllatus seepst, et viimase aasta jooksul ma neile süüa teind ple ja tookord oli kah toitlustamise näol tegemist mittehästimaskeeritud Carl Gustavi laskmisega. No ja laskmistel meditsiini tagamas käinud olen ma kah paljuski seepst, et ise lasta saada (sanitaarlaskur, eksole :P). Niiet tee aga seda, mis sulle meeldib (toitlustamise jätame välja, mul lihtsalt oli vaja CG laskma saada) ja sind tunnustatakse. Normaalne.

Ahjaa, ja enne seda st ka enne kaitsmistralli sain ma NKK-lt veel liiliaristi V klassi. Selle taga oli mudugi palju verd, higi ja pisaraid ja paraku enamuse ajast pidin ma juhatuses tegelema asjadega, mis mulle kohe üldse ei meeldinud - käskkirjad, taotlused, aruanded, orgunnid, meestega kaklemised jms. A no liiliarist on mudugi vingem kah. Niiet nüüd on täiskomplekt valmis - lonkavast ja mölisevast oligi veel see kilisev-kolisev puudu.

Ja millega ma veel siis oma eksistentsi õigustanud olen - pidasin lastele kaks väga seksikat loengut ja sain esmaabiinstruktori papri (eipole omavahel seotud). Kolitud sai kah, kuise õigustuse alla käima peaks, hetkel valmistan Eesti-Rootsi-Soome-Läti ökoloogide workshopi jaoks ettekannet. Tangotrennis olen kenasti käind, seeeest vanatantsu ja jõusaali pole üldse jõund. Jõusaal on liht kättevõtmise asi ja sel muud õigustust plegi, vanatants on paraku laubati ja kolm korda võib pakkuda, mis päevadel sõda mängida armastatakse ehk siis õppused on.

Huvitav fakt on see, et ühes tangokohvikus ma nikastasin oma pöidla ära ja siiamaani annab tunda. Ehkki tookord midagi kaelamurdvat tehtud ei saanud - isegi mitte seda elegantset lõpuasendit, mille käigus me Aivariga mõlemad mingi osa oma seljast ära nikastasime ja elegantsile sammugi lähemale ei jõund. Pigem meenutas see väga kohmakat vabamaadlust. Krt, peab ikka jõusaalis käima hakkama.

Maiakka parem seletama, mis suured plaanid mul vpeal selle blogiga olid, sest nagu aeg on näidand, siis... seda ei kipu eriti üle jääma. Aega, ma mõtlen.

A igatahes tuleb ennast rohkem kokku võtta.

Peehaadee

2008-09-25T01:10:00.005+03:00

Eksam läks üllatavalt hästi - muidugi Kokassaar oli lahkus ruutkuubis ja paistis sügavat rõõmu tundvast igast silbist, mis mu suust tuli ja õige vastuse suunas minna tõotas. St tglt oli neid õigesuunasilpe ikka omajagu ja nii ma lõpetasingi B-ga. Prof-le seletasin kah veenvalt ära, miksta pärast töist nädvahe maal ennast nädalialguses väga sandilt tunneb ja mida ta sööma peaks. Vahelduseks on väga ergutav ennast ka natukene targana tunda.
Hetkel ma eisaa kuidagi üle sellest, et mul on pooleteise ööpäeva pärast kaitsmine ja ma olen nii rahulik kui ültse ollasaab. Loen vahelduva eduga oma opi artikleid ja saan aru, et kuita selles suunas miskit küsima peaks, siis minult pikka juttu küll ei tule. Ilmselt ta väga pikalt jutustada ei taha ka, sest kahekuune titt on ikkagi selline nähtus, mis suhteliselt tihti süüa saada tahab.
Ja pealegi olen ma viimasel ajal kõhedusttekitavalt palju kuulnd seda, kui hästi mul eelkaitsmine läks, mis paneb mind tõsiselt mõtlema dokkraadi kolinal devalveerumise peale. A kuskil ple öeld, et dokkraadiga kohe tarkus tulema peaks. Eeldatakse seda küll, aga süüdistagu siis iseennast.
Dokjärgne läbu toimub meil staabis, sisse saab telef. kaudu.

Ps. Krissu blogist leidsin laheda värvipimeduse testi. Ma igaks juhuks eiütle, mis minu skoor tuli. Kunagi selgema peaga proovin uuesti. Hetkel tuleb positiivseks lugeda seda, etma punasel ja siniselgi vahet teen.

If you can´t be a good example then you´ll just have to be a horrible warning

2008-09-23T04:00:00.004+03:00

Komisjoon ärkas siis sel nädalil ja avastas, et mul on ikka veel dokeksam tegemata - tõe huvides olgu mainit, et ma avastasin selle hulka varem ja mingi kuu aega tagasi näitasin abs valmisolekut see ärateha, aga siis nad ei võtt toru. Vahva on see, et paar päeva enne kaitsmist pean ma veel ca 800-lk biokeemilise tellisega maadlema. Aga loodetavasti nad ei eelda, et ma sellises konditsis tsitraadi- v calvinitsüklit peast tean. See-eest tean ma seda, et pitsast saab rohkem karotenoide kui toorest tomatist ja liigne kohvejoomine tõstab vesinikperoksiiditaset jaet vaskpanniga eitasu juurvilju praadida ja veel nii umbes mitusada olulist ja igapäevast pisiasja, mis mulle kohe meele eitule. Tglt raamat on vägahea, a mul lihtsalt eiole aega.

Ja tglt maiviitsi kah enam, lihtsalt eiviitsi.
Närvid tulevad ehk hiljemalt reedeks tagasi.

Kui midagi väga diipi öelda pole, siis on kombeks oma blokki kas teste v mussi panna, mis peaks siis löögi enda peale võtma v lugejatele suunama. A mulle hetkel see lugu täitsa meeldib, ehkki egat mul varem pole kah selle vastu midagi old.

Gruusia eijatkuu

2008-09-18T01:42:00.002+03:00

Ennemini jõuab vast mitu sõda vms jama ära olla, kuima selle analüüsi edastamisega lõppeks ühelepoole saan, põhilise olen ka vist juba äraöeld - venema on muidugi pähhpähh, aga ikkagi astus Gruusia pange/basseini ja eks seda venema ootaski ja edasi oli Gruusial paanika ja põhjusega ja tglt keegi sealt kõrgematest sõjaväetegelinskitest tuleks maatasa teha ja üllatav on see, et Saakašvili ikka veel kohapeal on, aga selle kammiga läheb ikkagi vist veel aega. Sest praegases kontekstis tuleb enne tagajärgedega tegelda ja siis põhjusega. Pmõtselt mul on see materjal olemas ja kui keegi üksikasjalikumalt huvi tunneb, siis kontaktigu. Analüüs on mudugi esialgne ja seega mite eriti täielik. Ja vbla ma ise olen kontaktivõimeline isegi ehk enne 26. kuupäeva, ehkki ma pead ei julge anda. Sest eelkaitsmine tekitas mingi kindlustunde, ehkki arenguruumi muidugi on omajagu. Iseasi, kui intensiivselt ma areneda veel viitsin. Viisakas muidugi oleks.

Gruusiast

2008-08-29T00:25:00.007+03:00

Päris hea killuke on avaldatud ka SLÕhtulehes.
Igatahes - kaugemasse ajalukku põhjalikumalt tagasiminemata olgu mainit, et Gruusia impeerium pld oma alamate suhtes kunagi kuigi armuline. Tõsi küll, venelane käis sealt kah aegajalt hajusalt üle makse kogumas, aga "alamate" Gruusia-viha oli nii suur, et venelases nähti pigem liitlast - pealegi käis venelane harvem ja Moskva on kah kaugemal kui Tbilisi. Peale Vene impeeriumi kokkuvarisemist kukkusid osseedid eriti vingelt mässama ja paari aastaga (1918-1920) saadeti teise ilma hinnanguliselt kuni 15 000 hinge - metsikute mägede poegade karakterit arvestades polnud need kõik küll kindlasti mitte osseedid.
Hilisajalikku tagasivaade - alates 1989 aastast, mil L-Osseetia iseseisvuse deklareeris, on peagut iga aasta mingi madin toimunud, tapetud sadu ja põgenikeks muutnud kümneid tuhandeid inimesi. 1989 viis Vene sisse oma rahuvalvajad. Vpeal mässas Gruusia ka Abhaasiaga, suhteliselt edutult küll ja igaks juhuks sõlmiti vaherahu ja hiljem ka lepe mitte kasutada üksteise vastu relvi. L-Osseetia ajas oma rida, viidi läbi referendum, võeti vastu oma konstitutsioon ja valiti oma president - Gruusia keeldus kõiki neid liigutusi tunnistamast. 2002 palub L-Osseetia ennast liita Venemaaga. 2004 liidetakse relva ähvardusel Gruusiaga Adžaaria. 2005 annab Gruusia L-Osseetiale piiratud autonoomia vastuseks iseseisvumistaotlusest loobumisele.
2008 algupoolel tahab L-Osseetia Kosovo eeskujul iseseisvaks saada. Ja siis hakkas ja hakkas konflikt kerima kuude ja viimaks päevadega kuni jõuti välja selle saatusliku 8. augustini.

Igatahes - kui hakata agressorit otsima, siis selge see, et Vene väed ootasid kindlasti juba aastaid teispool Roki tunnelit ja tegid omalt poolt kõik, et Gruusiat provotseerida. Saakašvilil oli L-Osseetia "vabastamisplaan" kah juba tükk aega enne valmis - väidetavalt olla selle väljatöötajad Iisraelist hoopistükki old, a tglt pole sel enam tähtsust - tähtis oli see, et Saakašvili astus oi kui ämbrisse v kaevu, kuita arvas, et läheme ja võtame L-Osseetia ära ja ehk Venemaa ei tee midagi. Kivad lähvad ka nonde planeerijate kapsaaeda, kes ei suutnud Saakašvilile veenvalt selgeks teha, et plaan ise on hea, kui välja arvata selle ainus ja paraku peamine nõrk punkt - mida teha siis, kui Venemaa sekkub? Sest kogu Gruusia rünnak oli kavandatud piiratud operatsioonina - üle 1 brigaadi taktikalise grupi neil väljas polnud - mitte kestva ja ulatusliku sõjalise tegevusena. Mõeldamatu oli selliste jõududega seista vastu Vene vägedele. Ehk siis - mõistetamatuks jääb, mille põhjal Gruusia eeldas, et ehk Vene ei sekku - millegi mõistusliku põhjal vaevalt, ilmselt viskasid kulli ja kirja.
Ehk siis paratamatu vastus küsimusele "kes alustas?!", on Gruusia, täpsemalt Saakašvili, vaada kustotsast tahes.

Jatkuu, ma täna enam eijõua.

Fotoreportaaž Pärnu tantsulaagrist

2008-08-23T18:17:00.014+03:00

Vahelduseks pilta Pärnu tantsulaagrist - kirjutada ple eriti aega, vbla jõuan Gruusia teemani kah kunagi, seni olen aint kägubloginud sellest st vaadake kpealt Kaja ja siis sealt edasi Krissu blogi. Sest oli ilus plaan siia miskit pikemat kirjutada ja seepst ma ple veel alustanudki.

Tõe huvides olgu mainit, etma jõin aint 1 õlle ära, aga kõik seeaeg pidi Aivar mudugi pildistama.

Mudabunk

Reiu rand

Selline nägi Aivari auto tagaiste enamasti välja.

Ma vihkan hommikuid.

Tglt me ikka tantsisime ikka ka...

... kui me pihta saime, kumma käega me alustama peame.

Ja käisime kolmetärnimaximas kohvet joomas.

Märkamisaeg

2008-08-21T04:08:00.003+03:00

Öölaulupeole kahjuks eijõund, aga juba ülekande vaatamisest sai piisavalt võimsa tunde - et sellest rahvast võib täitsa asja saada, kui aint tihemini selliseid küünarnukitundeürtusi korraldataks. Sest nagu igihaljas Mäx ekstaatiliselt kinnitas:"Ainult niimoodi oleme me tugevad!" Tõsi iga kui viimane sõna, eriti need kaks esimest. Aga hea, et vähemalt niimoodigi, no need öö- ja üldse laulupeod on ikka tugev Eesti Nokia.

Gruusiateemalises loengus käisin ka ja silmad läksid ikka oluliselt rohkem lahti ja ma ei ütleks, et mu vaade just 180 kraadi, aga mõni kraad kindlasti muutus. Vbla kui mul kunagi aega on, siis seletan pikemalt , aga olgut niipalju öeldud, et Gruusia on juba aastakümneid käitnud Põhja-Osseetiaga samamoodi nigut Serbia Kosovoga. Ja võib lõpmatuseni nämmutada, et kes alustas ja millal juba jne, aga fakt on see, et Saakašvili ei astund mite ämbrisse, vaid pigem juba väiksematsorti basseini. Mis muidugi kõik ei õigusta Venema käitumist, aga no kuisa sihilikult astud mingi agressiivse kapist naabripoisi varbale, siis mis reaktsiooni sa sealt õigupoolest ootad..? Ja millaski tuleb aeg, kus kaaskannatajad hakkavad uurima, et kes see õigupoolest selle kurja naabripoisi nii vihaseks ajas.

Igatahes lohutuseks olgu öeld, rohkem paralleele kui et vahetu naabrus me sellest juhtumist tõmmata ei saa. Isegi tulistel mägede poegadel läks provokatsioonidele vastamiseks ca 20 aastat (kui mite enam), mis siin flegmast ugrimugrilasest siis veel rääkida. Kiitus flegmadest kaasmaalastele, sest ei saaks öelda, et ka meid provotseeritud poleks - aljoša jõudis enne mahavõtmist mitu head korda näovärvi vahetada, aga siis madinaks ikka ei läinud. Ja kolm korda võite arvata, mis rahvusest tegelased tema grimeerimisega tegelesid.

Aga tõe huvides olgu mainit ka fakt, et seetsinane Mistral hoiab Eesti taeva sama suure tõenäoga puhta kui tavaline ragulka ja idanaabri hävituslennukite vastu töötab ta kah umbes sama efektiivselt. Aga no selge see, et kui mingi osa rahvast on meediakajastuste tulemina juba soola ja seepi kogumas, siis peab vahepeal ikka mingit moosi kah sekka virutama, mis sest, et süüa ei kõlba, peaasi, et kaugelt hea vaadata.

Ja krt - me saime lisaks hõbedale ka veel olümpiakulla!!!
/seost eelmise lõiguga ple mõtet otsida, lihtsalt tuli praegast jälle meelde/

Maitaha üleliia pateetiliseks minna, a see lugu tuli kah meele. Pealegi käib Ruja muusikal peagut otse mu akna taga ja nii tulevad paljud head lood meelde.

Poliitkaja

2008-08-18T02:02:00.004+03:00

Krt see kommentaariumites hädaldamine ajab vaikselt närvi. Astusin oma põhimõtetest üle ja olen siiski viimase nädala jooksul osade gruusia-vene konfliktiteemaliste postituste komme lugend. Sest mõned üksikud pärlid on ikkagi silma jäänd. A mõtlen konkreetselt komme, kus hädaldatakse, et olge vait ja ärge venema vastu midagi öelge ja oidke madalat profiili jne, muidu tullakse meile kallale. No halllooo, venemal ei ole vaja otsida ettekäänet, kuita meist üle sõita tahab, mittemingit vahet ei ole, kasme ütleme midagi kellegi poolt v vastu v üldse vait oleme. Pronkssõdur on juba täiesti piisav ja toidab pikalt, kõik muu on lihtsalt boonus, mitte enam põhjus. Boonusi, mis seal salata, muidugi koguneb - need va vabatahtlikud, kes põhjustasid segaseid ja kaheldavaid uudistenupukesi ja kelle konkreetsest tegevuskavast seal kohapeal pole ma veel ikka selgelt aru saanud, aga kaudsed märgid lasevad aimata, et see on üks kuradi kahtlane bisnis seal. Igatahes kogu selle iseenesest kiiduväärt ettevõtmise logistiline ja meediapool oli üks totaalne krahh olnud.

Aga paanikaks ple ikkagi põhjust, sest tundub, et suurel naabril on hetkel veidi valusamaid konnasilmi - Ukraina on ennast tagajalgadele ajand ja Poolasse rajatavast raketikilbist ei saa kohe kuidagi mööda vaadata.

Ilmselt lähen homme st kellaajaliselt täna juba vastavateemalist loengut kuulama, eks siis saab täpsema pildi, kes-kas-kus-kuidas-miks-jne.

Näljane kass jatkuu

2008-08-12T19:30:00.000+03:00

Kultuurikaja

2008-08-09T21:33:00.001+03:00

tARTuFF algab tuleva nädal.

Kaelakee hääl

2008-08-08T00:41:00.003+03:00

Kui see lugu oleks meie kaelakeehäälega samal aastal eurovisioonil old, siis pleks meil mingit lootust olnd. Ehkki see lugu ple kunagi vist eurole pürginudki. Aga armas on.
Ja kardetavasti sisukamaid postitusi niipea tulema ei hakkagi.

Elu on ikka tsill v midagi

2008-08-05T16:39:00.003+03:00

Jesjessjesssjessss.

Ehk siis ma tegin relvaeksami praktilise osa ära. Nüüd võin endale PM osta. Kui muud ei saa, siis vähemalt visata sellega saab. USP-i ma lihtsalt ei taha.

Pärnus oli ka väga tšill, kohe lausa liiga tšill. 4h päevas trenni ja ülejäänd aeg suvitamisele. Ja meres sai ikka kohe põhjalikult käidud. Aivar õnneks viitsis kah kärutada sellistesse kohtadesse, kus masse suhteliselt vähe oli, nii et ei pidanud riideid märjaks tegema. St mul riideid tglt polnud kaasaski. Loodetavasti ma ei tõmmanud Aivari reputatsiooni liiga alla, ta küll väitis, et enam hullemaks see vaevalt minna saab, aga üldiselt praktika on näidanud, et alati saab veel hullemaks minna. Ave-klubi omad ehk on juba mingi immuunsuse meie suhtes saavutanud.

Igatahes kõik oli nigu peris. Vältisin hoolega rannapromenaadile ja tervisekeskuse kanti minekut, et säilitada mingigi lapsepõlvemälestus neist kohtadest. Nii võisin ette kujutada meie solgi-neevat, džunglipuud ja salaaeda. Siiani on mul õnnestunud Pärnus nii käia, et hea tunne jääb sisse, kohe tõsiselt hea.

2008-07-28T00:29:00.005+03:00

Kohalik gekanoonilis-jne kontekst ehk vahelduseks üks täitsa vahva pangareklaam

Muidu olid hansapäevad ja põgusalt folki, nädvahel läen ja tantsulaagerdan veidi Pärnus.
Tulemas on tartuff ja tangokursus, partneri koht vakatne - viimasele ma mõtlen - kiirustage, seltsimehed unetud, kiirustage...

Elu on ikka lill v midagi*

2008-07-10T19:47:00.004+03:00

Vähemalt marust on need asjad siin maailmas ja iseäranis Eestis küll igati ja kenasti korras.* Väljavõte tänasest Postimehest:

Eva
Turbapress
Bemm
Piloot

Mitte et mingil suvalisel päeval ei võiks sama v veel pikematki rivi saada, aga.
Krt, Eva oli ikka väga lahe matkasell.

Ma veidi nostalgitsen ja panen siia ühe Ulla tehtud pilda meie Elbrusematkast.

*jep, see on iroonia. nope, ma ple emo. täna on lihtsalt üks erakordselt sitt päev

Päevakaja

2008-05-24T18:21:00.004+03:00

Eelmise teema jätkuks niipalju, et prmaa sõnum meeldib mulle kah enam kui teised. Ainus nõrgapoolne konkurent on ipsaania, kes on inspiratisooni ammutand ilmselt Durelli ühest surematust teosest (mina tantsisin ja larry tantsis ja spiro tantsis ja larry tantsis ja me tantsisime ja larry tantsis etc). Muide, teise eelvooru ajal ka mina tantsisin ehk siis otsustasin Wilde salsaõhtu kasuks. Mina tantsisin ja ... tantsis ja ... tantsis ja me tantsisime etc (andmekaitsehuvides nimesid ei avalda). Igatahes lõpetasime Zavoodis.

Täna aga käisin laskmas ja sain 200m pealt 2 lasku otse kümnesse. Kogutabamusest jms ma parem ei räägi, aga vahva oli. Mudu õnnestub lasta valdavalt kas eksami v võistluste raames, tõde on siis karm ja halastamatu, aga kõik võimalused tuleb ära kasutada. Pealegi mõjub see doktöö vahele väga värskendavalt.

Ma tean, et ma olen seda juba varem siia paisand, a ikkagi - kui keegi täna plaanib eurot vaadata, siis nii on lõbusam.

juurolainel

2008-05-18T02:22:00.007+03:00

Jälle tuleb ära ehk siis nagut Ehte paratamatu saatusega leppides teatas - järgmine nädal tuleb peagut üle päeva juua... Ehk siis - eurovisiooni kaine peaga vaatamine võib osutuda suhteliselt valulikuks et mite öelda mõttetuks. Muidugi alati on päästev variant mitte vaadata. Aga no kes siis veel Kivirähale-Juurele konkurentsi pakkuma peaks. Ükskord me vist isegi üritasime neid kuulata samaaegselt eurot vaadates, aga lõppeks pidime me telekal hääle peagut maha keerama, et omapoolsetele kommidele heliruumi leida. Sest ega ju loo kommimiseks ei ole vajalik lugu kuulata.

Juhuslikult sattusin ühe selleaasta euroloo peale ja see on minu lemmik /ehkki võinuks origkeeles ikkagi olla/- mite etma peale letosveti miskit muud üldse kuulnd oleks, aga ma arvan, et ei ole vajalikki. Mudugi sellesse mudelisse tuleks parandina sisse arvestada minu prantsusarmastus. A ikkagi.
Kuulnd olen ma, muide, niipalju, et Iirit esindab kalkun ja leedut (v lätit, sry) mereröövlid, seega kontekstuaalselt, ma usun, meie letosvet võib pigem liiga kammerlik tunduda, tolategemise osas läheb konkurentsi pakkumine keeruliseks.

Viimase minuti pakkumised

2008-05-18T01:40:00.005+03:00

... on miskipärast need kõige ahvatlevamad.
Ehk siis - kuid tagasi oleks ma kõiki oma sõrgu kindlalt vastu ajanud, kui mulle oleks ettepanek eel-Ernale minna tehtud. Paar nädalat enne selgus, et ühel meie grupil on hädasti asendusliiget vaja. Mõtlesin isegi natuke, aga teatasin ikka eitavalt. Nädal enne tuli järgmine pakkumine. Nüüd kõhklesin juba mõnda aega, ent parem ja vastutustundlikum osa minust teatas ikkagi, ehkki veidi valutava südamega, et füüsist ja kohustusi tsiviilis arvesse võttes ei ole kahjuks kuidagi võimalik. Nii. Siis tuli 2 päeva enne eel-Ernat pakkumine, et Võrul langes ootamatult töökohustuste tõttu üks liige ära ja kas äkki oleks ma nõus minema. Kiusatus oli suurem kui kunagi varem. Suurivaevu suutsin kaapida kokku parima osa minust ja teatada südame juba verd tilkudes, et lood on nii ja naa ja et... oeh, ikkagi ei vea kuidagi välja. Pärast veel piinlesin mõnda aega ja siunasin ennast, et peaks elukutseliseks asendusliikmeks hakkama ja et üldse on võimalik kõik pakilised toimetused lükata ju üleüle-jne-homse varna. Tõe huvides olgu mainit, et Võru sai endale siiski asendusliikme, kordades kompetentsema kui mina, rännaku läbi nad ka tegid, niiet sellepärast ma südant valutama ei pea. Aga üldiselt olen ma seda varem ka täheldanud, et nendel viimase hetkel pakkumistel on mingi täiesti vastupandamatu võlu - mida vähem aega sul ettevalmistuseks jääb, seda ahvatlevam pakkumine tundub. Vbla siis tekitab see tõesti tunde stiilis, et kuima nüüd seda ei proovi, siis enam mul võimalust ei tule. Mingi osa oma elu eredamatest hetkedest olen ma kusjuures siiski just sellise äkkotsustamise tulemina saand. Aga ma tahaks tagasihoidlikult oletada, et ehk ma eel-Erna suhtes ikkagi otsustasin õigesti.

Aga tänase päeva - paar päeva vana küll juba, a mis sest - parim pakkumine tuleb briti teadlastest - nimelt kõigis maailma hädades on süüdi ülekaalulised. Niiet sööge vähem ja tehke sporti, kui tahate seetsinast maailma päästa.

Prügist

2008-04-04T16:55:00.002+03:00

Juba enne selleaastast prügisortimiskorraldust oli minul suhteliselt lihtne keskkonnasäästlikult prügiga majandada, kuna meie maja juures olid kenasti nii vanapaberi- kui ka klaastaarakonteinerid. Igane põlev substants läheb minul loomulikult ahju, kõduneva olen poetanud kuuri taha, ehkki seda ametlikult vist ei soosita, märgistusega taara viinud kenasti taarapunkti v jätnud kilekotiga prügikasti kõrvale, kust see enamasti väga kiiresti kaob, seega aktiivselt kasutasin ma küll ainult seda klaastaarakontenerit. Konteinerite tühjendamine tollal oli... noh, ütleksin julgelt, et rahuldav. Mõnikord küll tekkisid nende kõrvale väikesed hunnikud, kui konteinerisse enam ei mahtunud, aga üldselt tühjendati neid üsna rahuldavalt.

Uue prügimajandusega muutus see ahtake klaaskonteiner kõigi pakendite konteineriks ja kuniks see seal seisis, oli ta ühtlaselt ja permanentselt ümbritsetud prahihunnikutest ehk siis kõik see, mis konteinerisse ei mahtunud - ja seda juhtus kahetsusväärselt harva, kui sinna midagi mahtus - visati konteineri kõrvale, sest kui keskkonnateadlik kodanik oma pakendihunnikuga kuskilt kõrvalkvartalist konteinerite juure jalutab, siis oleks ju palju nõutud, et ta selle sama hunnikuga tagasi jalutab või siis Karlova pealt muid konteinereid otsima hakkaks - ja vähetõenäoline, et ka need juba täis ei ole. Loomulikult paneb ta oma pahna konteineri kõrvale teiste juure ja heal juhul on ta selle koodanud kuhki kotikesse, mis on kenasti kinni seotud, kehvemal ja enamikel juhtudel on aga kotike lahti ja selle sisu katab peagi ebaühtlaselt konteineri mitte paraku enam just lähima ümbruse. Paraku asub kohe sealsamas ka lasteaed ja sealne personal tundus olevalt tugevalt häiritud sellest, et lasteaia õu ka peagi suhteliselt prügiseks muutus ning ilmsesti teavitas sellest ka vastavaid instantse. Lahendus oli ülimalt elegante - mida ikka teha, kui konteinerid ei mahuta piisavalt ning nende ümbrus seepst prügimäestuma hakkab ja seetsinane nähtus linnaelanikes rahulolematust tekitab - konteinerid tuleb siis üldse minema viia, elementaarne, watson! Pole konteinerit, pole ka prügi ega seega probleemi. Ehkki vanast harjumusest tassiti sinna mingi aeg ikka veel vanapaberit ja pakendeid ja konteineri puudumisel see rämps lihtsalt maha pandi, vbla naiivses lootuses, et konteinerid sinna ikka tagasi tulevad ja prügi siis ka minema toimetatakse. Aga ei tuld kontenereid tagasi ja pikapeale kadusid sealt ka prügihunnikud, ilmselt vääramatute loodusjõudude tegevuse tulemina.

Pröögata mingitesse prügimajandusega tegelevatesse instantsidesse ilmselt mõtet ei ole, sest niigi kurdetakse juba leheveergudel, et tegeleda jõutakse pelgalt 20% taaskasutatavatest jäätmetest ning et seetõttu ei ole mõtet ega ka võimalik rohkem konteinereid panna või neid siis tihemini tühjendada. Longab see säästlik prügimajandus kõigi oma olemasolevate jalgadega. Aga sellele vaatamata kogun ma lolli järjekindlusega ikkagi pakendeid eraldi ja passin peale, kui naabernaaberkvartali vastavad konteinerid mahutamisvõimelised on ning kuniks neid sealt ära korjatud pole ümbritseva keskkonna prügistumisevältimiseks.

2008-02-29T00:17:00.003+02:00

Mulle meeldib, et tööl minu unetsükliga kursis ollakse - kui ühel päeval kahest sisse sadasin, siis Pets küsis üllatunult, et mis mind nii vara kohale tõi. Tegelikult ma tulingi hambaarsti juurest ja pidin seepst nigunii varem ärkama.

Läksin kööki kohvi tegema ja võtsin külmkapist hajameelselt mingi piima ja valasin kohvi peale. Alles pärast tuli mul pähe selle realiseerimisaega vaadata. 25. jaanuar, õnneks ikka praegune aasta. Mõtsin kahetsusega, et kohve on nüüd nigunii hukas mis hukas, aga otsustasin enne selle lõhnameelega tuvastada. Kohv nigu kohv ikka, maitses ka samamoodi. Nuusutasin ettevaatlikult ka piima ja ehhki ta teps mitte värskepiima moodi ei lõhnanud, võis sealt selgelt välja lugeda signaali, et maha kanda on teda veel vara ja kui just mõned nõudlikumad inimesed teda enam juua ei tihkakski, siis kohvi peale panemise osas on ta veel täiesti konkurentsivõimeline. Uijaaa, kui mina veel noor olin - oeh... - siis ei seisnud piim külmakapis naljalt üle mõne päeva. Aga praegusel ajal enamus poesmüüdavaid toitaineid enam halvaks ei lähegi, ennemini hakkavad venima v muid imelikke asju tegema.

Ja ma kohe ei saa, ma pean siin veel ühte testi liputama - kui mehelik/naiselik sa oled
Mina olin 59% mees ja 41% naine, seni on meie pundis mulle ära teinud ainult Ehte, kes oli vist mingi 62%mees. Kõik bioloogilised meesiiskud on seni pigem naised olnud. Aga kes selles varem ikka kahelnud on, et me Ehtega ikkagi tegelikult mehed oleme.

Aga ma hoiatan ette, et selles testis on märgatavalt rohkem kui 4 küsimust.

Natuke rase

2008-02-20T02:32:00.005+02:00

Vaadan, et viimasel ajal on teemaks igaste diipide testide tegemine - sattusin ka nendesse surfama ja avastasin, et mhulgas saab seal ka rasedustesti teha.

You Are Probably Not Pregnant

It seems like you're in the clear, but you should really take a test to be sure.

Are You Pregnant?

You Are 16% Emo

You're the furthest thing from emo. Sensitivity is not something you exactly cultivate... and you can't imagine weeping over song lyrics.

Are You Emo?

Your Life is 22% Off Track

In general, your life is going very well.
You're quite happy with where you are and what you're doing.
And even if you get a bit off course, you're usually able to get back on track easily.

Are You Living The Wrong Life?

You Are An ENFP

The Inspirer

You love being around people, and you are deeply committed to your friends.
You are also unconventional, irreverent, and unimpressed by authority and rules.
Incredibly perceptive, you can usually sense if someone has hidden motives.
You use lots of colorful language and expressions. You're quite the storyteller!

In love, you are quite the charmer. And you are definitely willing to risk your heart.
You often don't follow through with your flirting or professed feelings. And you do break a lot of hearts.

At work, you are driven but not a workaholic. You just always seem to enjoy what you do.
You would make an excellent entrepreneur, politician, or journalist.

How you see yourself: compassionate, unselfish, and understanding

When other people don't get you, they see you as: gushy, emotional, and unfocused

What's Your Personality Type?

2008-02-20T01:49:00.002+02:00

Kolmekuningast on nüüd hulka aega möödas ja ega või kindel ollagi, kas ma enne jrgmist kolmekuningat siia enam kribada jõuangi. Igatahes mineva aasta sain ma ennustamisega suure forelli, närvikõdi ja hea une - ekstaole, uni oli tõesti nii hea, et ma nii mõnesssegi loengusse ei jõund ja nendes, kuhu jõudsin, oli tihtipeale ka päris hea. Tegelikult on mul uni alati hea olnud - hommikutundidel, just siis, kui ärkama peab. Kui neid teisi ennustusi vabalt v kitsamalt tõlgendada, siis läks kah täppi. Selleks aastaks sain armastust ja armastust ja palju päikest. No bliuone, eksole. Mitte etma kurdaks. Täna, muide, oli väga ilus päike väljas.

Vpeal jõudis veel üks rahvuslik kirgiküttev suursündmus - eurolaul - ära toimuda. Muarust lähevad laulud iga aastaga üha masendavamaks ja ilmselt peaks edaspidi selle püha ürituse saatel samuti üritama midagi meelierutavamat teha, nagu nt Külli, kes selle saatel õhinal tõlkis mingit suhteliselt nüri mikrobioloogilist teksti. Pmõtselt oleks piisanud ju ainult esikolmiku laulude ettelaskmisest, ülejäänutel ei old mingit nägu ja tegu. Lõpptulem ka meeli ei erutanud, ehkki muarust on väga sümpaatne liigutus saata pärast kõike seda, mida me oleme palehigis üritanud edasipääsemiseks teha - saata häid/mitteniihäid lugusid, mida esitavad noored kenad tibid, kes oskavad/ei oska laulda, noori meha, kes oskavad laulda - saata siis veel see läbiproovimata variant ehk siis kamp mitteniiapetiitseid vanu mehi, kes suurt laulda ei oska, mingi suhtkoht mõttetu looga. Selline demonstratiivne mütsiga löömine, ehkki iial ei või kindel olla, kuhu see müts lööb. Aga visaku esimene kivi -jms-sõnad ehk kesse ikka eurovisiooni mingiks lauluvõistluseks enam peab v kes seda üldse tõsiselt võtab. St kindlasti keegid kuskil võtavadki ja mitte vähe ja tahvad nüüd sellepeale rahvust muuta. Minul tekkis tõsine rahvusidentiteedikriis siis, kui me eruovisiooni võitsime. No võitnud me juba oleme, kaotanud samuti, seega Kreisiraadio asja hullemaks niikuinii enam muuta eisaa.

Jrgmine suursündmus on siis presidendi vastuvõtt ja õnneks pole selles seebiooperis pidanud pettuma. Imekombel pole mul sel aastal isegi ühtegi konkureerivat üritust sel ajal, malev on oma ellujäämiskursused ilmselt kuhugi vähemjumalavallatule perioodile lükanud. Alati jääb see võluv võimalus, et katseplaanis midagi tekib, ehkki kiiremad ajad on juba möödas. Mis ei välista poolepäevase etteteatamisega mingite ekspromtanalüüside võtmist.

Rääkimata sellest, et tglt tuleks palehigis tööd kokku kirjutada.

Puuritants

2008-01-04T23:58:00.001+02:00

2. jaanuar polnud jõudnud veel - minu jaoks - alatagi, kui juba Pets helistas ja pärast tavapäraseid formaalsusi uue parema aasta ja tervise ja minu asukoha teemadel teatavaks tegi, et lähipäevil linnupüük alata võib ja selleks oleks vaja puurid ja kogu majutus korda seada. Õnneks tuleb neid sel aastal vähem, nii et ettevalmistused sujusid üsna kiiresti. No ja täna v homme v millalgi nad juba saabuvadki ja vaat siis läheb lahti!

Katse-eelsed telefkõned on mõnel aastal tegelikult päris huvitavad olnud. Vist ühel esimestest aastatest oli see, kui Pets mulle helistas ja murelikult küsis, ega mul õmblusmasinat pole. Sest kohapealt ei saavat linde kuidagi kätte ja ilmselt peab Indrek Saaremaale minema.
Õmblusmasinat oli vaja transpordikotikeste õmblemiseks, olgu selgituseks öelnud. Minu õnneks oli Saksal õmblusmasin - tema selle üle vist nii õnnelik ei olnud, aga kotikesed õmbles ta ikkagi kenasti valmis. Siiani kasutame neid.

Kui ma vähegi ebausklikum oleks ja uue aasta seniste päevade põhjal järeldusi eelolevaks aastaks teeks, siis ma võiks ennast vist kohe maha lasta. Igasuguseid ootamatusi ja häirivaid märke on piisavalt palju olnud. Aga nagu ka Pauksonid ja need muud nõiad ütsid, et iga aastaga läheb tglt hullemaks ja sel aastal kukub rohkem lennukeid ja laevu alla kui mööndund aastatel ja mõned surevad niisama ära. Ja et jaanilauba ei saja - seda ma tahaks küll oma silmaga näha - ja oktoobris tuleb lumi maha.

Ma imestan in üle, kes blogisid lugeda jõuavad, ja veel enam nende üle, kes neid kirjutada jõuavad. Mul endal on viimasel ajal küll selline mõttetegevuse defitsiit olnud, et masendav kohe.
Mis tuletab meele, et enam kui aasta tagasi asetleidnud VROK-i viimase mooduli kirjutis marineerib mul ikka veel. Ja kardetavasti veel mõnda aega.

Möödund aasta oli tore igati, aga hetkel sellest kirjutada ei jaksa. Ootaks kolmekuningapäeva ja ennustused ära ja siis tuletaks meele, et mida mineva aasta kolmkuningas lubas ja mis sellest sai ning siis omad järeldused teha.

Takkajärgi pühi

2008-01-02T20:26:00.001+02:00

Tegelikult tahtsin ma siia jõulu puhul ühe temaatilise nunnu video kah ülespanna, aga kiire oli ja ära unus. Siin ta nüüd on.

Kõike ja rohkem

2008-01-02T17:46:00.001+02:00

Irresponsible hate anthem

2007-12-17T02:00:00.000+02:00

Hetkeks siis pommivöö lõdvemale lastud ja leppinud paratamatus(t)ega. Et need, kes minu elu raskeks on teinud, nende elu tehakse samuti kuskilt ülevamaltpoolt raskeks. Mis muidugi siiski ei seleta ära konkreetseid kärukeeramisi. Aga no kui on nii, et lihtsalt on pohhui, siis on pohhui. Inimesed vist ikkagi on pigem lollid ja pohhuistid kui sihilikult pahatahtlikud. Määne fakt ei mõju tegelikult üldse mitte eriti lohutavalt.

Igatahes see viimatikõneksolnud transpordiprobleemidega õppus läks kenasti ja õnneks ei olnud väljaspoolt aru saada, et mingi osa orgunnijatest - ja mitte ainult nendest - oli peagut infarkti äärel.

Aga kui nüüd optimistlikumad noodid võtta, siis kohekohevarsti on Mansoni kontsert. Meenuvad paar dialoogi piletite müügiletulekuajast, mis langes aega, mil mu ressursid olid masendavalt kokku kuivanud ja sellist luksust endale kuidagi lubada ei saanud. Istusime siis kurvalt Jürgeniga - ootasime puid, mida mulle tookord paraku ei tulnud, aga millal varem mulle puud kahe esimese korraga tulnud on, eksole - ja kurtsime üksteisele oma finantsiliselt kurba saatust seose eelmainit üritusega.

"Oh, a äkki on siis kah veel piletisi, kui nad mulle lõpuks stipi üle kannavad..? Äkki..."
"No ole nüüd, siis veel pileteid - kuule, see on ju MANSON!!!! MANSON, nohhh!!!"

Hulk aega hiljem sai sama teemat arutatud Kajaga. Avaldasin siis sedapuhku kahtlust, et ega siis jah enam pileteid vast saada pole, kui ma stipi lõpuks kätte saan, aga Kaja oli masside ehk siis antud juhul Baltikumi muusikamaitsest märksa kainemal arvamusel:
"Ei usu, et siis piletid otsas on. Noh, vaata, see on ju Manson" Minu hämmastunud reaktsiooni peale puust ja punaselt:"Kle, kõigile ei meeldi ju Manson. Mõned jätavad sellepärast lausa minemata, et see on Manson, eksole"

Mõtlesin veidi järgi ja tundus suhteliselt loogiline. Et äkki tõesti olime Jürgeniga masside maitset ülehinnanud. Ja eks ta nii oligi. Müstika oli see, et nt Enrique Iglesiase piletised müüdi 15 min ära ja lisakontserdi omad läksid kah vist nuusates. Aru ma ei või. Ise ei läheks midagi sellist pekstes ka kuulama-vaatama. Ehkki tegelikult mulle masside selline maitse väga hästi sobib, et kurta pole tglt midagi.

Ja mingid 2 tibi läksid täiesti peksmata Iglesiase hotellituppa temaga amelema - mispeale rahva seast kostis küsimus, et hmmm, huvitav, kas ja kus Manson peatub...

Eila veendusin, et ilma alkota eesti inimene ikka naljalt tantsima ei hakka ehk tantsulisse meeleollu ei satu, seega tuli oma tantsulisi vajadusi mujal rahuldada. Lõppes see kõik suhtkoht ekspromt Zavoodis rockyhorrorlastega ja tantsida sai seal rohkem kui rubla eest. Üle teab-mis-aja sai kodulauluni oldud ja üldse mulle tundub, et viimasel ajal mida harvem Zavoodi sattuda, seda parem mulje sellest jääb.

Aga muidu mul sujub ka suhteliselt hästi, täna päev otsa üritasin meelde tuletada, et mis tähtis sündmus mul homme veel ees on lisaks prkeelele ja üsna päeva lõpuks meenus, et ahhaaa, ingkeel oli ju ka tglt. Mälul on ikka nii lühikesed jalad.

Sans contrefaçon

2007-11-23T20:34:00.001+02:00

Täna omik (heaküll, enam eiolnd päris hommik, aga no minu ööpäevarütmi arvestades ikkagi ehk ma seeaeg magasin) äratas mind telef.helin. Mõtsin läbi une, kas võtta vastu v mitte, ent mu parem mina meenutas mulle, et selle kõne taga võivad olla inimesed, keda mul hädasti vaja oli ja nii oligi.

"Tere, kas ma räägin Ulviga?"
"Mmmöh-jah, heh, kuulen!"
"Urmas siinpool - ma tahtsin öelda, et me tegelikult ei saa selle homse õppega ikkagi hakkama, et meie poolest jääb see ära"
Vaikus. Hingasin sügavalt sisse ja avastasin, et ma polnud üldse eriti šokeeritud. Sekundi murdosa jooksul jõudsin arvutada, et mul on veel terve päeva - ja öö - jagu aega omandada õpetamise tasemel sidepidamisteadmised, kaitseväe ja -liidu relvastus jms pudipadi.
"Hee, nali loomulikult, muidugi teeme ära - kle, kas me projektori saame?"
Hingasin välja ja avastasin, et ei olnud ei kergendust ega ka viha. Mingi taluvusstaadiumi olen ma ikkagi saavutanud. Veidi hiljem tuli ka teatav kergendus, et ikkagi hea, et nad teha saavad.

Lahingukoolist tuli teade, et veeblikandidaate on võimalus sedapuhku lausa rünnata ehk siis jrgmine nädal on neil kaitselahinguõpe ja meil on võimalus oma juhioskusi ründe planeerimisel näidata. Paraku on mul hetkel teatav üleannus igasugusest planeerimisest ja kamandamisest ja ohjamisest ning arvestades seda segadust siin meie suledataga, siis mu töögrupp peaks mind küll ilmselt desertööriks, kui ma sellisel hapral ajal kuhugile põlla peale hullama läheks.

Aga avatud on konkurss 2008. aasta vabatahtlike reservohvitseride kursusele. Nii et kiirustage, seltsimehed vabatahtlikud, kiirustage.

Fuck them All

2007-11-22T02:24:00.000+02:00

Uijah.

Tglt on elu ilus v midagi ja jrgmine lugu on pühendatud kõikidele antiemodele

Aint ma ei saa aru et miks oli lammas vaja külmakappi toppida, vbla on see sellel põhimõttel nagut see lugu mehest, kes arvas, etal vähe ruumi on ja tal lambad v kitsed v midagi oli, noh teate isegi - ühesõnaga et kui ta sealt välja saab, siis on kõik veel palju ilusam ja kõigile, lambale eelkõige. Umbes nagu meil siin, et kui asjad on nii hulluks aetud, et enam väga palju hullemaks minna eisaa, et kui siis vähehaaval selguma hakkab, et olukorda on võimalik parandada v pehmendada, siis on see puhas boonus ja kõik on paugupealt ilus ja tore ja. Suledataga, ma mõten, nädalavahetuse õppuse osas olen ma veel lahkelt kõikvõimalikele ebaõnnestumistele avatud. Aga ma arvan, et mind oleks ikkagi suhteliselt raske üllatada.

Selle video järgi võiks lastele prkeelt õpetada, no eks ma ise ka neid videoid sel eesmärgil kuulan- et keegi ei arvaks etmu muusikamaitse selline on, ehkki sellisel öötunnil pärast suledataga järjekordse võimlemise lõpetamist ta paraku selline ongi, lendavad täispuhutud lambad lihtsalt mõjuvad lohutavalt ja arusaadavalt, saage aru - ehkki seda oleks võinud mudu ka puhtalt lammaste pärast vaadata.

never gonna say I´m sorry

2007-11-18T00:30:00.001+02:00

Jrgmisest poolaastast lõpetan ma ilmselt selle ekstreemspordi nimega nkk juhatuses olemine ära, sest mu elu on ilma selletagi piisavalt põnev töö- ja muualaselt ja tuleva aasta tõotab veelgi põnevam tulla. Tööalaselt, nagu ma juba mainind olen, on meid saatnud pidev ebaedu ja progreseeruvalt. Ma ei taha teada, mitu korda ma ühtesid ja samasid sulgi lugema pean, saamaks teada, kus ja mis mäda on. LPO-värk kah ei tööta ja üldse tundub, et miski, mis varem töötas, enam seda mitte ei tee. NKK-s on asjalood ikka samad, kui maleva mehed ja asjakorraldus mind jrjkordselt hüstrasse on ajanud, siis ma helistan Nelele ja saan lohutava tõdemuse, et noh, mis seal ikka, nagu enamasti. Mispeale ma ka enamasti pikapeale rahunen maha. Ja siis jrgmine päev tuleb uus ja hullem mats ja siis ma enam ei üllatugi, vaid tõden samuti rahulikult, et nojah, nagu enamasti, eksole, et no VÄGA palju hullemaks enam minna ikka ei saa - hullemaks saab alati minna, aga siis vaataks juba tõesti hasardiga pealt, et no kaugele võib. Üks mis kindel, juhtugu mis tahes, mehed ei ole kunagi süüdi. Ja siis, kui nad seda ka silmaganähtavalt ja lausa röökivalt on, siis vt eelmine lause.

Igatahes viimased poolteist nädalat oleks ma nagu vahelduvvooluga elektrivõrku ühendatud, aga mida ma siiski öelda tahtsin, et vaatamata kõigele läks tänane relvaõpe väga kenasti ja nii instruktorid kui ka õppurid oli väga rahul ja kogu seda rahulolevat massi vaadates tekkis peagut mul kah tunne, et see isamaa v midagi on mulle natukenegi tänulik. Katsusin siis meie verivärsketele kandidaatidele pakkuda pizzat ja präänikut ja lohutasin, et hiljemalt jõuluks saavad nad kodo, aga katsugu paar nädvahet veel välja kannatada. Aga ega nad väga õnnetud ei paistnudki.

Väga ilus päike oli täna muide. Ja jätkuvalt lasen ma 25m pealt lamades kehvemini kui põlvelt v püsti. Ja õnneks on minu tase üsna stabiilne.

Elu on lill v midagi

2007-11-09T00:17:00.000+02:00

Lauba olla soos päev otsa sadand ja kõik olla lõppeks olnd nii läbimärjad ja külmund et kaasasolnud meditsiinitagaja teatas, et ööseks jäädakse üle tema laiba. Mina mudugi istusin seeaeg Elva Kuldrannakeses ja nautisin tsiiviilhüvesid. Neid oli kohe nii hulgi, et pidin endale ühe pooliku torditüki kaasa pakkima, kuna Epp seda lõpuni süüa enam lihtsalt ei jaksand a tort oli niiii hea, et mul hakkas süda verd tilkuma mõeldes, et see sinna niisama jääb ja siis ma mässisingi selle salvrättidesse ja toppisin kotti õilsa ideega see õhtul hiljem ära tarvitada. Paraku avastasin ma selle kotipõhjast tugevasti muljutuna alles eile ja mul oli tükk aega tegemist, et teha selgeks, millega tegu. Alles seda vormitut massi maitstes tuli meelde. Tõe huvides olgu mainit, et maitses see siiski suhteliselt hästi - torditüki lahutamatuks osaks muutunud salvrätt välja arvatud.

Sain veel hakkama sellega, et valasin endale keevat vett käepeale ja veetsin järgnevad ca 12h kätt suhtkoht statsionaarselt kas külmas vees v jääkuubikute ja märja kaltsu all hoides, ööseks oli ta veidi maha rahunend ja siis piisas lihtsalt külmakotist. Suhteliselt ebameeldiv oli, peaks mainima.

ETV on mingitele öistele aegadele nii head dokid pannud, et ei ole võimalustki üritada normaalsel ajal magama minna. Starsky ja Hutch on kah lahe. Ehkki see on vist TV3 pealt. Samas muidugi on hea, et need on sellisel ajal, kui normaalsed, hmm..., st öised inimesed kah vaadata saavad, mitte mingisugusel võimatul päevasel ajal.

Mul on viimasel ajal trend mingitesse lugudesse totaalselt ära armuda ja siis kedrata neid nii, et nad mul juba vaikimisi kummitavad ja oma võlu kaotavad. Hetkel on aktuaalne see lugu. Video on kah hea, eriti see koht, kus ta koeraga vaidleb. Mis tuletab mulle meelde seda surematut korda Ehtega järjekordselt Filosoofi reedeõhtult läbi Kaubahalli pargi tulles - kuima veel Narva ühikates resideerusin - kui ta seal hakiga vaidlema hakkas. Hakk igatahes pani noka kinni.

Manson on tglt muidu ka lahe.

Ever dream

2007-10-31T23:29:00.000+02:00

Käisin täna esimest korda sel hooajal latiinotrennis ja ega ma olnudki väga üllatunud. Et nad selle ajaga on uut tantsu edasi võtnud ja mitte vähe ja et selle koreograafia on tüüpiline Ingrid ehk siis ülehelikiirusel enda kaheksasse- ja sealtväljakeeramine, mis näeb hea välja ainult Ingridi esituses. Uijah. Üldiselt hakkab mul selles valdkonnas mot.kriis tekkima ja mite seepst, et ma eriti palju aru ei saanud, mis toimus, ja mis oli ka loogiline, ehkki ma sain isegi üllatavalt hästi reale. Mot.kriis ses mõttes, et kas mul on enam selles valdkonnas endale vaja midagi tõestada.

Ja see lugu, mille järgi tantsu tehakse, mind kah eriti ei inspireeri. See ainumas lugu, mille peale ma ennast kõhklematult vähemalt üritaks kaheksasse keerata, seda kava enam ei tehta. Olevat rasked üleminekud. Pühamüristus, ütleks ma selle peale.

Hambaarsti juures käisin ka täna ja see ei olnud liiga hea liigutus, sest järgmise aja, mis pidi üsna kindlalt olema nädalapärast, kuna mu juurekanalid harutati lahti ja topiti sinna mingit ajutist soga, mis liiga kaua sees olla eisaa, sain ma täpselt selleks ajaks, kui ma plaanisin metsavahele veeblihakatisi laskma minna ehk siis lahingukooli veeblikursusele vastutegevust tegema. Ja sellest on mul kohe sügavalt kahju. Tegu oleks olnud muidugi sellise üsna mugava lösutamisega omal positsioonil ja öösiti kuivas ja telgis ja puha. Oh, ja teine asi ka veel - laubal toimub köieõppus ja mina olen selleks ajaks ennast juba oma tädi juubelile lubanud. Noh, selline tüüpiline nädalavahe jälle, kus mitu konkureerivat üritust - NKK matk ja õhtune laskmine kah samal ajal.

Hambaarstist veel niipalju, et vaatamata sellele, et iga kord mind seal ka pisut retsitakse, mulle jätkuvalt meeldib seal käia. Maimäleta kasma olen juba siin filosofeerinud selle üle, et hambaarsti juures meeldib mulle ikka kordades rohkem käia kui nt juuksuri juures. Mis tuleneb ilmselt sellest, et juuksuri juurest olen ma enamasti lahkunud teatavas hämmingus ja varjatud nördimuses, hambaarsti juurest aga mitte.

Nightwishi uus solist on ikka Tarjaga võrreldes üsna mannetu. Lood nagu oleks oma vanas headuses, aga vokaal... Mite et see halb oleks. V noh, see pole enam Nightwish lihtsalt.
Aga ikkagi ma arvan, et kui nad Eestisse tuleks, siis ma muretseks endale esmajärjekorras piletise. Ehkki ma vist ei tahaks teada, kuidas see uus tsikk neid vanu lugusid teeb.
Miks nad Tarja üldse välja vahetasid, m-ah?

Mitte et mul millegi olulisema üle pead murda poleks, aga hetkel ma kuulan ja kuulan ja mudkui kuulan ja neetud moodi nostalgia tuleb peale.

Sest ma üldse ei taha mõelda sellepeale, et kui meile uus valge klots tuleb, et siis ma pean kogu selle sulemõõtmise uuesti tegema... Ja üldse on meil see aasta katserindel kuidagi nukker olnud. Kui pehmelt väljenduda.

Как коты будят своих хозяев

2007-10-31T00:23:00.000+02:00

Триникси.ру: Как коты будят своих хозяев (2.5 мб)

Tõe huvides olgu mainit...

2007-10-25T01:12:00.000+03:00

... et töö jäi ära. Õ-jõud tahtis kõigest meie motivatsiooni tõsta. Mis on väga õige liigutus, sest ajaga on jah nii, et ega siis ikka ei õpi küll, kui just keegi takka ei sorgi. Sellised väiksed valehäired tulevad ainult ja ainult kasuks. Pets küsis täna juba viimase paari nädala jooksul maideamitmendat korda, et kaugel mu suledata tabel on, võtsin nõuks siis kaudsetest vihjetest aru saada ja tegin selle tänaõhtu lõplikult valmis. Tõsiselt nüri tegemine, peab mainima.

Praktikum läks ka kenasti, enamus tudengeid vahtis tavapärase tühja näoga seina, paar tükki vaatasid ikka mind ka, eriti umbusaldavalt siis, kui ma neilt midagi küsisin. Eih, aga tglt olid täitsa toreda lapsed, paar tükki rääkisid hea meelega vabatahtlikult ja teised pärast mõningast pitsitamist. Lohutuseks jootsin neile oma sünnipäeval ülejäänd morssi sisse ja uurisin, et kumb neile rohkem maitseb. Sellepeale muutusid nad veidi elavamaks. Olgugi, et seda, mida ma tõestada tahtsin, mul paraku tõestada ei õnnestunud.

Meile toodi siia mingi üüratult peen sügavkülmkapp, mis võtab enda alla tohutult ruumi ja teeb parajalt lärmi ka - tänased pool õhtut olen ma iga pooletunnitagant alarmeeritud olnd, sest sellel hirmpeenkülmakapil on uksepeal igased koodid ja ka alarmid, mis hakkavad siis tööle, kui külmkapile tundub, et midagi nihu on. No täna ta siis pidas vajalikuks iga poole tunni tagant väga lärmakalt teada anda, et ta pole veel jõudnud saavutada -88 kraadi, nagu talle ülesandeks anti. Mitte et hetkel sellest midagi väga hullu oleks, sest proove meil seal veel ei ole, aga seda talle selgeks teha ei õnnestunud. Ja lärmas ta järjekindlalt senikaua kui läksid ja ta vait sundisid ehk siis neid uksepeal olevaid nuppe näppisid. Küll ei õnnestund nuppe näppida nii, et ta püsivalt vait jääks, aga tundub, et ta tasapisi vist on otsustanud oma siseprobleemid enda teada jätta, sest ta pole juba oma paar tundi lärmand ja viimati, kui ma teda vaatasin, siis oli ta alles -79 juures. Küll aga andsid natukene tagasihoidlikumad heliefektid selgelt märku, et ta pingeliselt tegeleb oma sisekliimaga.

Ülehomme on _jälle_ üks dokeelkaitse ja ma pean _jälle_ mingit artiklit retsenseerima ja ma ei leia _jälle_ eriti midagi, millest kinni hakata. Eks siis tule jälle lolli mängida.

A professor saatis meile täna sellise toreda lingi.

Uni on, uni on...

Ora(va)d p..s

2007-10-23T01:09:00.000+03:00

Ehk siis täitsa-kohutav-kui-palju-teha-ja-vähe-aega-jne-jne-jne-jne.
Juhe on nii koos et ei jõua enam õppida. Homseks kontrolltööks, mille toimumisest sain ma tänaõhta teada. Ja seda ka, et tglt ikkagi oleks vaja loengutes käia. ja ülehomme pean ma mingit teoreetilise statistika praksi andma, aga eks ma räägi neile siis sama juttu mis mineva aasta.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Liht nii refrääni korras eksole.

Snnpäevad on selleks aastaks peetud ja võib rahulikumalt hingata. Söödi peagut kõik ära ja joodi ka täiesti müstilistes kogustes alkot, kui ma pärast tühje pudeleid kokkukorjates täheldasin. Õnneks keegi kraanikaussi ega ka kuhugi mujale ei oksendanud ehk said enne seda minema, seega võib kõik õnnestunuks lugeda. Kurptusega täheldasin aga seda, et lillede kinkimise traditsioon hakkab iga aastaga üha enam kaduma. Millest mul kui totaalsel lillemaniakil on kohutavalt kahju. Kunagi oli ikka nii, et elamises ei leidnud piisavalt anumaid nende mahutamiseks, nüüd aga jääb anumaid üle.

Täna käisin prkeele koduluget vastamas ja jälle läks mingi peagut 2h, no nagu Tiina Zobeliga alati - mäletatavasti olen ma talle ka 4h järjest arvestust andnud. Täna oli kõigest koduluge. Millest ma suure osa pidin eestikeeles seletama, sest tekst oli miskine prkeelne dissertatsioon haha immunokompetentsist. Igatahes oli diskussioon viljakas ja Tiina Zobel oli kaasa võtt ka musta pähklatega šokolaadi, mida ta siis aegajalt mulle lohutavalt ulatas ja pärast veel kaasagi andis. Kui me juba lõpetanud olime, vaatas uksevahelt sisse ka minu eelmise semestri prkeele õpetaja, kes naeratas tuttavlikult ja lahkemalt, kui ma oodanud oleks, ja mainis, eta olla mind telekas näind, et täitsa lõpp kohe, kui paljude asjadega ma tegelen. Vbla seepärast siis selline lahke pilk, kuna ta sai aru, miks mul tema ajal prkeele jaoks nii vähe aega jäi. Või oli ta lihtsalt rahul, et ta minuga enam jantima ei pidanud.

Igatahes sain ma sellest Tiina Zobeliga koosveedetud paarist tunnist sellise positiivse laengu, et täiesti hämmastavalt hea oli olla kohe tükk aega. Kuniks ma aru sain, et ma kogu vajalikku materjali vist homseks korralikult läbi kammida ei jõua. Aga ikkagi pole mul nii paha olla, kui olukord seda nõuaks.

Ja ma kohe mitte ei saa seda siia panemata jätta, see on niivõrd hea. Janis Joplin is not dead!

...koerast rääkimata

2007-10-18T21:39:00.000+03:00

Mineva nädalavahetus ehk siis õigupoolest pool nädalat olin kanuumatkal ja tänu sellele jäin ilma Jane´i barokktantsukursusest, millest mul on kohutavalt kahju, sest nad õppisid seal Foliat - seda lugu olen ma juba teabkuiammust saadik armastanud, no mingi Tartussetulekust saadik. Külli täna keksis mulle sellest mingeid fragmente ette, kui ma tema juures õunte ja kurkide järel käisin - mulle ikka meeldib see naturaalmajandus ehk siis õigupoolest see, kuda ma oma ligimesi talvevarudest tühjaks teen - ja veendusin üha kindlamat, et seda tantsu ma tahan kunagi selgeks saada.

Kanuumatkast siis lühidalt. Kunagi varem üritas Kaja mind sinna ära rääkida sellega, et seltskond on normaalne, koosneb korralikest kristlastest, kes ei joo ega läbusta - mind haaras sellepeale tõsine õud, sest on vähem sandimaid iseloomustusi seltskonnale, kelle seltsis sa pead ca pool nädalat veetma. Mingite segaste pässidega saaks kenasti hakkama, vaat see oleks normaalne, aga varemmainit seltskonnas hakkab mul varem v hiljem imelik - v sõltuvalt sellest, kui kiuslik ma olen, võib enne ka nendel imelik hakata. Igatahes ei vasta see situatsioon minu ettekujutusele mõnusast kanuumatkast. Aga õnneks normaalseid inimesi sellele matkale ei tulnudki, kokku oli meid neli hinge kahes kanuus, koerast rääkimata, ja kõik sujus.

Kahe esimese päeva ilm oli sünoptikute unistus ehk siis kõhklematult saaks selle kohta öelda vahelduv pilvisus. Oli nii päikest kui pilvi kui vihma kui rahet. See-eest viimasel päeval ilm pidas - terve päeva ehk siis juba öö enne seda ja kuni õhtani välja - sadas vahelduva intensiivsusega. Õnneks oli tegu ka kõige rohkem tähelepanunõudva lõiguga meie matkast, sest muidu oleks küll üsna nüri lahmida olnud. Aga peale Peterburi mnt-d hakkasid väiksed kärestikud tulema ja vool tugenves ja seega pidid koguaeg valvel olema ja läbi tilkuvate prillide üritama tulevikku vaadata. Ehkki enamik kärestikke läbisime me küll stiilis, et ups..!! ah, lähme siis siit (mite et oleks olnud aega kuskilt mujalt üritada minna), ent maandusime siiski õnnelikult. Olid mõned kriitilised kohad, kus me küll mingil müstilisel moel ümber ei läinud, ehkki pidanuks. Ainus loogiline seletus oli see, et ümberminekuga me oluliselt märjemaks küll enam saanud poleks, seega siis ei tasunud ära. Olgugi, et ümbermineku korral on tglt märjakssaamine väike boonus, põhilõbu seisneb asjade veestväljaõngitsemises. Aga no ei läinud ümber, mis teha.
Kuulsime öösel hunte ja päeval nägime saarmast ja mäkra, haigrutest ja partidest rääkimata. Igatahes võib matka õnnestunuks lugeda.
Kuna blogger hetkel täiega sakib, siis pilte ma ülespanna eisaa, tulevad siis kui blogger jälle normaliseerub.

Parem varblane peos kui tuvi matusel

2007-09-26T23:01:00.000+03:00

Ilmselt on aeg endale v tõele näkku vaadata ja tunnistada paratamatust, et selline periood nagu "aega on" saabub ilmselt alles pärast surma. Kui siiski. Ega selles või ka kindel olla. Ei tasu endale igaseid illusioone tekitada. A ma olen hetkel lihtsalt nii nördinud et ma kohe _pean_ võtma sõna teemal kui närused lood selle ajaga ikka on. Nimelt sündmustest, mis on eeloleval nädalavahetusel ja millele ma ei jõua, ei või praeguse seisuga mite pelgalt raamatut vaid lausa mitu köidet kirjutada. Nagu Maarja tabavalt väljendus, kui ta listi maleva köieõppust edastas - üritusi on rohkem kui nädalas päevi. Ma jään vähemalt 4 ürkast ilma, mis toimuvad reedel, vähemalt 2 laupäevasest-pühapäevasest ürkast, 3 ainult laupäevasest ja 2 aint pühapäevasest ürkast. Pluss veel paar ühepäevast ürkat, kus ma peaks tglt olema kohustatud viibima, aga kust ma kah osa võtta eisaa. No pluss veel ka see paratamatu tõsiasi, et tegelikult peaks ma nädalavahetustel üritama palehigis kooliasjadega tegeleda ja katsuda ennast järgi tõmmata ja siis veel suledata ka ära korrastada ja mõelda veel kaugema tuleviku ehk kevade peale ja teha jõupingutusi selleks, et kevadel kõik ühelepoole saaks. Aga noh... tglt pole see seis üldse mitte üllatav.

Surmast muide sai räägitud mineva nädalavahe kriisiabikoolitusel ja kohe põhjalikult. Kuivõrd kriisiabi on vaja enamasti olukorras, kui mingi arvestatav hulk inimesi kõrvad pea alla paneb v kui neil need sinna pannakse. Tglt meid juba hoiatati ette, et esimese päeva lõpuks on meil üsna räme masekas ja lohutati, et ega selles kah midagi hullu pole, kui keegi koolitusel endal juba nutma hakkab. Aga ei olnd häda mida - läksime õhtul enne sauna veel Kristeliga linna peale poodi, et sauna paar õllet osta - ja tagasi tulime nagu ehtsad kaubareisijad, tuubil täis kilekotid käeotsas ja mis sinna ei mahtund, see siis nt peas. Ma ei hakka üles lugema, mis me sealt saime, sest eks ole piinlik natuke kah, aga igatahes on kõik need asjad siis kas funktionaalsed v vähemalt kingitusena funktsionaalsed. Kujutate te ette nt lauatelefonikujulist küünalt? Aga see selleks, saunas kah käisime, ehkki kui mina leiliruumi jõudsin, siis oli leil seal juba ära olnud.

Ja siis ma sain ka lahendatud selle mind vaevanud lennukitesolevate päästevestide probleemi - lähiajal lendajad, ärge parem lugege, eriti sina, Kaja. Ma nimelt lähtusin humanistlikust aspektist ja ei suutnud ette kujutada, et kui lennuk on juba sellises seisus, et kokkupuude veega on vältimatu, et siis mis neetud kasu mul sellest päästevestist on?? Mingil x-kõrgusel sealt sellega väljuda liiga nutikas ei ole ja vaevalt, et lennuk viisakalt vee peal ootab, kuni kõik reisijad ennast kenasti varuväljapääsudest välja sulpsatavad ja alles siis vajub põhja v lendab õhku. Novott. A siis avas Elin mu silmad, öeldes, et loomulikult on see selleks, et surnukehade ülesleidmist hõlbustada. Et tulevad kergemini pinnale ja on kergemini nähtavad ka.

No aga tglt on lennukiga lendamine praegast ikkagi turvalisem kui kunagi kauges minevikus - seda räägiti meile kah kriisiabikoolitusel, et see ka tühise 40 min jooksul söökide-jookide pakkumine on jäänuk ajast, kui lennukeid rohkem alla kukkus kui maandus ja siis pakuti reisijatele selle jaoks, et nad ei paanitseks, alternatiivset tegevust ehk söömist. Kõigil lihtsam.

Niipalju siis uudiseid - ülehomme näidatakse mind kui normaalset teadlast telekas, võite kõik vaadata ja mulle siis kah pärast öelda, kas must tehti korralik kaabakas v mida. Sest ise ma seda ilmselt ei näe.

Asta uus

2007-09-07T15:24:00.000+03:00

Ei suuda seda sõnadesse pannagi, kui palju on vpeal juhtunud. Aga muidu läheb kah hästi, tänan küsimast.

Üks eredamaid hetki, mis meenub, oli esmakordne lennusõit niimoodi, et mul polnud võimalust lennukist välja astuda siis, kui tahtmine tuleb, ja see asjaolu häiris mind päris tugevasti. Väikesed ilukirjanduslikud liialdused, junõu, sest eks seni ikkagist olid instruktorid need, kes otsustasid selle üle, millal sa lennukist välja minna tahad - a no põhimõtteliselt eksole. Ma kõik see 40 min klammerdusin käetugedele ja lasin ennast häirida mõttest, et minu istumise all on vaid päästevest, mille lennuomadused pole just kiita ja et ega ma ei leiaks ka mõistmist, kui ma siit mingi hetk tõesti väljuda tahaks. Häiriv, väga häiriv.

Ja augustikuine tähesadu oli võrrratu, ma pole sellistes kogustes tähti ja sellisel hulgal langemas veel varem näinud! Mingiusugsed sputnikud lasid ka ringi ja mida edasi, seda imelikumaks nende trajektoorid läksid. Nigut purjus oleks. Aga pähe ei kukkunud ükski.

Nüüd tuleb mul lahendada iga-aastane logistiline probleem sünnipäevatamisega. Sest neid nädvahetusi, mis mul vabad oleks, ülla-ülla, ei ole just palju. Ja nendel üksikutel vabadel aegadel laiutavad juba kellegi teise snnpvad ees. Lolliksmine.

Aga nüüd ma jälle asjalikuks - astauuega saabus kohe ka hulk kohustusi ja sissejuhatuseks pean ma linnusuled ära mõõtma.

Töölõpunädal

2007-08-09T06:53:00.000+03:00

Täna polnd ma küll kaugel massimõrva sooritamisest, mingi kanakari vajus siia sisse eksliku arvamisega, et siin on pesumaja ja seda eksiarvamust ei õnnestunudki kummutada ehk siis nad istusid mul nii umbes 3 kaelas ja suutsid mu üsna viimasele piirile ajada. Aga täna oligi üsna haige päev, sest kuima kohale jõudsin, oli hall rahvast täis - pesumajatibid, baskidest majutust soovivad ratturid, kes olid oma kodinad oskuslikult hallipõrandale laiali laotanud ja konkureerisid kaose tekitamisel tugevasti pesumaja kanakarjaga, ja äsjamajutunud mõnitosin lõõtsmoonikufestivali esinejaid, kes lihtsalt hängisid hallis ringi ja üritasid meeleheitlikult oma panust anda üldise segaduse tekitamisele - ja kõige selle segaduse keskel istus üsna mõttelageda näoga Maria ja majajuhataja siis üritas endast parima anda, et seda kampa kuidagimoodigi ohjata. Minu väga viimasel töönädalal õpetati mulle veel mõned nipid, mille teadmise üle ma varem pööraselt rõõmustanud oleks, aga parem hilja-jne.

Ühe lisavoodi tuppamahutamiseks pidime sealt välja tõstma enamus inventari ehk siis laua ja tooli ja parema koha puudumisel lükkasin need koristajate puhektuppa, kus selle tulemina muutus liiklemine pehmelt öeldes raskeks ja ma usun, et nad hommikul mitte ei rõõmusta, kuinad avastavad, et nad peagut tuppa sisse eimahu, a no midagi pole parata.

Pesumasinad ajavad mind jätkuvalt hulluks ja see kanakari võimendas oluliselt seda vääramatult kulgevat protseduuri. Siis tahtsid kõik mulle järjest maksta ja ma pidin peagut ajud äranikastama, et kõik arve ja toa jms numbrid meeles pidada ja õigete nimede juurde paigutada.

Nood jalgratturitest sarmikad baskid tulid õnneks maksma nii õhtul, et masse enam ei liikunud ning tahtsid teada, et kas Tartus baare kah on ja kas ma juhataks neid mõnda. Saatsin nad raekplatsi ja kinnitasin, et seal on baare lausa hulgi. Varasemad jõudsid neljapaik, hilisemad kuuest tagasi, millest ma järeldasin, et ilmselt ei tekkinud neil baaride leidmisega probleeme.

Kui nüüd veel positiivsel lainel jätkata, siis õhtupoolik oli tõesti meeleolukas, sest mulle tehti siin peagut privaattoplessshow´d - nimesid ma nimetama ei hakka ja nende promillide hulka, mis neil sees olid, võin ma üksnes oletada.

Hommikul tõi Kristi mulle kah süüa ehk siis Favora või misiganes tankla jääke ja ma võin tänase ööga igati rahule jääda.

Selig

2007-08-06T22:46:00.000+03:00

Täna läksin st tulin kohe otse töölt tööle ehk siis valvelauast instasse, kus Saks mulle ettenäitas, kuidas Coreliga postrit tehasaab. Mõtsin, et rabelen veidi sellega enne, kui kodo magamalähen, a siis läks miskipärast uni ära ja tekkis selline elektriangerja tunne. Selline mõnus romantilis-melanhoolne tunne, et ma oleks valmis olnud nutma puhkema sellepärast, et mu poster ei tule nii ilus välja kui ta võiks tulla, no nii tükk aega ple nii ülla asja pärast pisaraid poetand - eks omajagu aitasid sellele kaasa ka goodid, keda ma samal ajal kuulasin, aga kuivõrd youtube´is seda minu lemmiklugu pole, siis ma kahjuks seda teiega jagada eisaa. Aga tõe huvides olgu mainit, et ma ei puhkend nutma, olgugi, et Corel iga natu aja tagant kinni jooksis ja mind väljaviskas, aga oma loomupärase intelligentsiga tegi ta pidevalt backup faile, niiet ma ei kaotanud väga palju. Ja poster tuli kah millegi moodi välja, kas ta ka kuhugile kõlbab, seda vaatab Pets homme. St valmis ta ilmselt ei ole, aga no midagi on tehtud ja täna ma rohkem eiviitsi ka.

Täitsa huvitav, kui iga kord ühe öö vahelejätmise tulemina niiii hea tuju tekib, siis polekski vaja ju eriti tihti magada. Ehkki jah. Kahetsusväärselt harva seda on juhtunud.

Vbla mõjub see (magamatus) aga minu muusikamaitsele, sest ma juba pikemat aega kuulan andunult mingeid saksakeelseid newage goote ja mulle täiega meeldib. St see üks laul.

Ja Prantsuse Instituudi kodukalolevas fotoalbumis on on täitsa ametlikult minu aktifoto. St ülesse pandi ta üksnes sellepärast - tahaks ma tagasihoidlikult loota - et pildi põhjal on üsna raske tuvastada, et tegu minuga on. Ehkki mul on kuri kahtlus, et see oligi kõige parem pilt, mis Kristjanil minust välja tuli, sest kõik see aeg, kui ma vette läksin, ujusin, sealt välja tulin ja siis pool tundi jõe kaldal ennast kuivatasin, käisid nonstop välgusähvatused segatuna Kristjani kaebehüüetega selle üle, et ta fotokas ei saa pimedas väga hästi aru, mida ta teravustama peab.
Diskreetne masin, pole midagi öelda. Arvestades seda, et mina olin vaieldamatult kõige valgem objekt sel kellaajal seal kohas.

Aga siia panen ma üles hoopis ühe teise pildi selleltsamalt ürituselt. Allkirjaga Pariisi suvitaja Londoni loomaaias, kopiraisk Kristjan.

Tööpäev

2007-08-04T16:02:00.000+03:00

Vaadan laulupeo kordust ja täitsa valus hakkab kohe, no millas ma viimati laulsin... 1995 vist käisin viimati laulupeol, no masendav täitsa. Auuuh!!!

Aga ma loodan, et need ajad on veel ees st tulevad taas. Ehk siis, kuimu jalad enam ei kanna, hakkan ma süüategema ja laulma. Kesse laulab köögis... St mite nii karmilt, et kohe süüategema heast peast, vaid õppusi toitlustama, eelistatult TT-õppusi.

Igatahes selle töö tulemina siin on meeletult tõusnud minu lugupidamine ja mõistev suhtumine klienditeenindajatesse - et palun teiegi ärge pahandage nende peale ja olge nendega rahulikud ja kannatlikud, sest uskuge, mingi osa neist on kindlasti valmis massimõrvaks ja iial ei või teada, millal see viimane piisk karikasse kukub...

Ühesõnaga et mida ma juba enne teadsin ja olen teadnud, et klienditeenindamine ei ole just minu sünnipärane kutsumus. Aga mis ei tapa(mite pelgalt mind, vaid ka kliente)-ja-need-muud-sõnad ja mul on siin veel napilt nädalake jäänud. Ja ma ikkagi usun, et see oli millekski hea - lisaks finantsseisule.

Sellest pardiperest, keda me Linnahalli juures nägime, mul tulid paar pilta isegi täitsa talutavad välja, enamus tulid küll viltu, aga alguseks plegi niipaha.

Maidea, kas see pilt oli see, millel ei pidada väga viga olema, a ma ise oletasin nii - sest ülejäänud on veel hullemad.

Varsti tuleb Jane ja päästab mu siit ära - mulle öösiti meeldib ikka rohkem töölolla, siis pole inimesi niipalju.

Ma tean kedagi, kes peaks nüüd kibekiiresti oma postri valmis tegema, no ikka peab kõik viimasele minutile jätma... Mitte et mul varem aega oleks olnd, aga no aega nigunii pole juba vaikimisi.

Olen ilus, tark ja hea ning minu kõige parem iseloomuomadus on tagasihoidlikkus!

2007-08-03T02:05:00.000+03:00

Ehk siis selle talina fotosessiooni kägus ja selle tulemina sain ma ohjeldamatult kuulda, kui ilus ja fotogeeniline jne ma olen. Kui ka sellest oma loomupärase skepsisega pool maha võtta, siis jääb ikkagi veel piisavalt järgi, et või sees ujuda. Nüüd ma siis tean, kuda pärast doktorantuuri karjääri edasiteha :D
Igatahes Kaja sai nende piltade tulemina tellimuse Playboylt või peagut midagi sinnakanti- ärdagu valesti arusaadagu, mite sellepärast, mis piltidel oli, vaid seepst, kuda need tehtud olid. Paremad pildad jäid tglt üldse tegemata, nt see, kuidas minu tanksaapataldu mingist tekstiilivärvimöksist puhastati, aga ainsana oleks seda pilti saanud ka mina teha, nii et see jääb puhtalt minu hingele. Puhastamine kusjuures polnud ültse osa performance´ist, vaid tulenes praktilisest vajadusest auto interjöör rikkumata jätta.
Nii, või sees on supeldud küll - muud mõtet ärge sellest postitutsest otsigegi - aeg välja kobida ja hakata oma eksistentsi muudel elualadel kah õigustama.
Talin on muide täitsa lahe.

Sarjast: mkord olen ma inimkonnale ka kasulik - teoreetiliselt

2007-07-29T19:40:00.000+03:00

Ja seda tõepoolest pühapäeval ja isegi mitte ettetellimisel, vaid pelgalt pooletunnise etteteatamisega v õigupoolest käis see kiireminigi. Olin mina just oma vahetuse lõpetanud, oma närvid pesumassinate peale totaalselt äraraisanud ja keeranud ennast kodos õndsat und magama, kui helistati ja teatati, et Nõo külje all olla üks ineme sohu ärakadunud ja teda tuleb nüüd otsima minna st teda juba on otsitud, a kuivõrd inimressurss on nigut tema on, siis me peame nüüd need otsijad väljavahetama. Kuivõrd mina inimese otsimise koolituse läbinud olin, siis ei olnud mingit varianti, et ma ei kargaks kohe üles ja kibekiiresti ennast malevasse ei toimetaks. Kohapeale jõudnuna saime teada, et too vanamemm olla reede õhta seenele läinud ja kuivõrd tal mälu aegajalt ära kaob, siis võib juhtuda, et ta on akontaktne ja murettekitavat inffi veel niipalju, et ta olla väga vitaalne mistähh et ta võis kapata suhteliselt kaugele - kogenumad otsijad teavad rääkida lugusid kahe kepiga memmekesest, kes leiti ca 15 km kauguselt suhteliselt kõbusalt, igatahes neil vanainimestel on seda mahvi kadestamisväärselt. Hakkasime läbikammima tema lemmikseenekohta - seda oli juba eelneval päeval põgusalt läbikammitud, aga kuivõrd tegemist oli juba kolmandat päeva kadunud ja vanainimesega, siis tema elusalt leidmise lootust meile eriti ei antud ja see tähedas kogu alusmetsa rägastiku üsna põhjalikku läbituuseldamist.

Täiesti kirjeldamatu vaev on sellisel maastikul mingit ahelikku katsuda hoida. Iga natukese aja tagant tuli peatuda ja ahelik taastada. Et meil lõbusam oleks, hakkas sadama ka. Mis iseenesest asja väga palju hullemaks ei teinud, sest seal lõputus rägastikus võimlemine oli niigi peagut pesuni märjas ajanud. Vahepeal leidsime kommipabereid, igaks juhuks saadeti koer peale, aga jälge ta üles eivõtt ja pärast selgus, et need ei olnud ka õiged kommipaberid ja - etteruttavalt - veelgi hiljem, et ka suund ei ole õige . Aga nagu mainit - kuivõrd ka inimressurss kulub ja tänu sellele pärast neljandat-viiendat tundi intensiivset rägastikukammimist /see ei ole nii lõbus, et lähed sealt, kus läbi saab, vaid lähed sealt, kus sinu trajektoor on, sõltumata sellest, kui läbipääsmatu padrikuga tegu on/ tähelepanuvõime pehmelt väljendududes kaduma hakkab, siis otsustasime veel selle viimase metsatuka ette võtta ja hakata mõtlema, kas ja kui otstarbekas on selle seltskonnaga midagi edasi teha. Aga just siis tuli teade, et vanamemm on leitud elusa ja tervena 8km täiesti vastupidises suunas. No hea, et nii läks. Meie olime lihtsalt veetnud ühe tegusa päeva värskemas õhus kui tavaliselt.

Niiet pühapäeviti siis ja soovitavalt mingigi etteteatamisega võin ma üritada edaspidigi kasulik olla. Jrgmine nädal see-eest aga katsun oma eksistentsi vajalikkust inimkonnale esteetilises kontekstis tõestada.

Ei ole kandiline pea, ei ole...

2007-07-28T21:05:00.000+03:00

Kaela on veidi valus pöörata ja kerge väsimus on, aga tuju on hea.

Ehk siis lahtiseletatult - käisin üheks õhtuks folgil ja veetsin aega igati sisukalt. Lisaks meie Segasele Kolmikule olid veel Tuuli ja Kanni ja mingil öisel ajal leidsid Anni ja Getter meid ka üles. Olemine oli küll märjavõitu, aga mis folk see ilma vihmata on. Pealegi olime me suhteliselt hästi varustatud.

Kuivõrd enamus meie õhtusest tegevusest trükimust ei kannata, siis ma jätkan sealtkohalt, kus ma jõudsin viimaks selgusele, et Prantsuse Instituudi suvekoolis vähemagatud ööd hakkavad rämedalt mõjuma ja seega juba kaheteistpaik oma buduaari suundusin. Ja see oli üks läbi aegade kõige häiritum öö mul folgil üldse, sest hea küll, algus tuli Kristi uurima, et kas ma ikka olen kindel, etma gümnaasiumisse magamatulla eitaha ja ma olin kindel, aga siis tekkis juhuslikel möödujatel vastupandamatu soov juba magava minuga suhelda ja seda kõige paremate plaanidega ehk siis teada saada, ega mul külm ja kõva jms pole.

Vahemärkus - minu buduaar kujutab endast Pauluse kiriku ümbrust ja seekord võtsin ma sealt selle külguksega magamistoa, kuivõrd ei võinud kindel olla, et taevas uuesti läbilaskma ei kuku.

Hommikul pooleüheksapaik hakkas muga väga intensiivselt suhtlema mingi parm, kes kõigepalt hurjutas, et miksma sellises kohas magan, ja siis lubas, et ta võib mind enda juure viia ja süüa anda ja pesta lasta - aga ei mingit seksi. Sellele vaatamata ma keeldusin viisakalt. Kuivõrd Jürgen ja Helen olid juba sõnumeerinud oma ülevalolekust, siis läksime pärast hommikukohvi šoppama.

Jürgenil on täiesti kirjeldamatu taluvusvõime, sest ta kõikides nännipoodides jalutas meiega kohusetundlikult kaasas ja oli nõus isegi arvamust avaldama ühe või teise kulina kohta. Miskis nännipoes leidsime me muuhulgas kaitsevärvi-laigulise pesu ja kuna nii Jürgen kui ka Helen väga häälekalt arvasid, et ma lihtsalt pean need endale ostma, et nad ei kujuta mind nendeta ette, siis ma need ka ostsin. Siis sattusime Jürgeni eestvedamisel mingisse pärapõrgu kaltsukasse, kus pidi olema minu mõõtudes väga lahe gootistiilis must nahkmantel ja ehkki muarust see mantel üldse väga must ei olnud ja natukene suur kah oli, pidin ma taas alla vanduma häälekale avalikule arvamusele ehk siis ma lahkusin sealt koos selle mantliga. Mantel, muide, olevat ajalooga, seda olevat kandnud üks kohalik näitleja, nimi mul hetkel parkau meelde ei tule. Pärast seda me enam kaltsukaesse igaks juhuks ei läinud, kuivõrd oli oht, et võib leida jälle midagi, mis mulle kohutavalt hästi sobib ja ilma milleta ma oma elu üldse ette kujutada ei suudakski.

Muuhulgas toimus ka mälumäng "mis toimus eile õhtul" ja nagu enamasti sellistel puhkudel, olin mina mitte mängija, vaid läbiviija. Mingi hetk läks vaidlemiseks, et kes meist kõige normaalsem v vähemnormaalsem on, aga minumeelest me ei jõudnudki konsensusele. Vpeal helistas Tuuli ja tegi enda sõnutsi ellujäämiskontrolli ehk siis tahtis teada, kas meiega on kõik korras. Veenisime teda, et on, ja tglt oli ka. Mingi hetk igatahes ma maandusin vabalava esiritta ja hakkasin sealistuvale Melitonile vastutulelikult näitama, mis ma kõik kokkuostnud olin. Meliton kui viisakas ja samuti märkimisväärse taluvusvõimega meesterahvas kannatas selle kenasti ja vastuvaidlemata välja, elavam diskussioon tekkis vaid pesu juures. Siis läksime ja käperdasime oma eilase istumiskoha üle, veendusime, et kadunud asjad ei ole vahepeal väljailmunud ja oligi aeg Tardo poole hääletama hakata.

Ehk tsiteerides elavaid ja teravhambulisi klassikuid:"Jah, olen küll normaalne. Pühapäeviti kl kolm ettetellimisel".

Aga mõni pühap ma puhkan ka niiet sellele kah ei tasu eriti loota. Ja kergendavaks asjaoluks paluks lugeda klienditeenindava töö, sellised inimesed ei saa mõistlikuks jääda väga pikaks ajaks.

...ja sellele eelnev päev ja öö

2007-07-20T01:08:00.000+03:00

Puhkepäevad olid igati viljakad. Nüüd on mu kitarril keeled peal, ma sain teada, kuidas tegelikult häälestamine käib, lõpetasin oma 2 a seisnud fotokas filmi ära ja homme saab teada, kas sealt ka midagi välja tuli või võib selle Zenidi teenitult pensionile saata. Kompositsiooni kohta sain põhjalikult teada ja ma oskan nüüd kaadrit igas võimalikus suunas kolmeks jagada - teoreetiliselt. Sidusin ennast lõplikult ühe huvitava projektiga ja tegelesin tubli 24h põhjaliku tšilliga.

Mille käigus miskine selgrootu objekt mind nii huvitavalt hammustas, et see hiljem hoopistükki väikseks armiks osutus - minu anatoomia pakub mulle jätkuvalt üllatusi. Aga minu üldine esteetiline väljanägemine sellest ka oluliselt hullemaks ei muutunud.

Enne kõike seda sain ma teada, et Rooma on kallis ja suhtkoht nõme linn, ent seal on üks põõsatagune, kus saab suurepäraselt magada; et Roomas pole üldse liblikaid ja see üks, kes oli, pääses kah minema ehk siis vaesel Tomil on jälle tühjad pihud; küll aga on Roomast tühised 400km mingis suunas väga lahe karjapidajaperekond, kus on väga sõbralik koer; et rooma prokuraatoriks osutus isa Zbignev -uuaaaaaa!!!! - ja et ta olla väga armas - see viimane mulle muidugi küll üllatusena ei tulnud - ja et enne 4 v 5 aastat ta sealt kohalt kuidagi lahkuda ehk meile tagasi tulla ei saa; et Viin on üllatavalt normaalne linn ja seal on üks väga vahva kommuun ja et seal mingis pargis lasevad sokud ja muud elukad ringi; et Rebane müttavat kah kuskil soojal maal ringi ja laseb endale iga päev sms-iga Eesti ilmateadet saata, et tunda täielikku rahulolu sellest, kui õige valiku ta on teinud suvi kuskil mujal veeta. Ja palju veel, mis mulle kohe meelde ei tule, aga mis tekitas taas vastupandamatu tahtmise kuhugile pikemaks ajaks minemapõrutada.

Aga jrgmise nädala algul põrutan ma frankofiilidega miskisse suvekooli Võrumaale ja kohe päris mitmeks päevaks. Ma loodan, et mu adminnidest kolleegad mind pärast maha eilöö.

Mitmesiganes öö

2007-07-19T23:03:00.000+03:00

Pärast nädvahetuse hullerit ma täiesti mõistsin, et pikaajalistest klienditeenindajatest võivad saada pot massimõrvarid ja et minu niigi närusevõitu arvamus homo sapiensist kui sellisest siin põrmugi ei parane, aga täna tundsin ma ennast nii hästi, et isegi mingi ekspromt saabunud hollandlaste punt, kes kolmest tuba tahtis, ei suutnud mu tuju rikkuda. Ja niimoodi saabus neid täna siia veel igasuguseid ja kõik olid väga lahked ja meeldivad.

Vahepeal vajus sisse ka üks silmaganähtavalt ebakaines olekus meesterahvas, kes urgitses tükk aega oma taskute kallal, viimaks leidis sealt veidi litsutud kohukese ja palus mul see nr 307 tuppa toimetada, kuna 37 aastat tagasi elanud seal väga toredad tütarlapsed. Avaldasin kahtlust, et ilmselt needsamad tütarlapsed seal enam küll ei ela, aga see fakt toda kalkarit ei häirinud. A no viigu ma siis see nendele tütarlastele, kes hetkel 307-s elavad. Lubasin endast parima anda ja ohtrate tänusõnade saatel ta õnneks lahkus. Ei hakanud kontrollima, kas seal 307-s ka mingid tütarlpased elavad, sest mulle tundus, et üldise rahuolu ja arusaamatuse vältimise huvides oleks kõige mõistlikum seda kohukest mitte kuhugile viia. Kõik osapooled oleks rahul ja õnnelikud, 307 pot. tütarlapsed seda veel enda teadmata.

Hiljem selgus, et seesama tegelane on siin nö püsiklinet, kes armastab "tütarlastele selles ja selles nr" igatsugu asju tuua. Siiani olid selle privileegi ära teeninud üksnes hosteli külastajad ehk neljas korrus, kellele on toodud poolmädananenud pirne, lössivajunud kiivisid, sulanud komme jms kahtlast kraami. Tegelane on ilmunud kohale, asetanud tikutopsilauale ja teatanud adminnile konspiratiivse sosinaga, et viigu ta need tütarlastele tuppa nr see ja see. Tollane admin olnud üsna üllatunud, kui selgus, et nimetet toas ei olnud mitte ühtegi tütarlast, küll aga mingi saksa vanamees, kes pealegi saabus päev hiljem kui ta broneerinud oli. Igaks juhuks vaatas ta enne ka tikutopsi ja leidis sealt mitte just väga apetiitse välimusega kuivanud rosinad, mis ei näinud küll sedamoodi välja, et keegi võiks tahta neid süüa. No igatahes on sellel kalkaril stiili, seda peab ütlema.

Kujutasin vaimusilmas ette, mis näo võiks teha taolise kingituse saajad. Mingi valgustkartva mineviku v ehk ka oleviku-tulevikuga tegelinski, kes satub täielikku meeleheitesse, sest ta ei suuda kuidagi vihjest aru saada, ent tajub selles selget ähvardust ja üks mis kindel, tal ollakse jälil ja hoitakse silma peal.

Siis tuli mingi itaallane, kes siin vahelduva eduga juba 5 aasta elutsenud on ja kurtis, et täna on väga jahe ilm. Olin temaga varmalt nõus, mispeale ta üllatus, et mina kui eestlane olen sellise asjaga nõus, et tema on arvanud, et eestlased peavad normaalseks sellist nõmedat ilma. Pidin tunnistama, et tegelikult see ongi üsna tüüpiline Eesti suvi, aga et minu jaoks tundub see, mis väljas on, hetkel ikkagi liiga jahe. Sellega olin ma oma sõrme andnud ja edasi läks loomulikult jutt eestlaste jaheda loomuse teemale. Paratamatult pidin ka sellega nõustuma, jättes mainimata, et mul võib tõenäoliselt olla tibake ka tulisemat karakterit esindavate rahvuste verd. Leedukad olla ikka palju soojemad ja itaallastest ta parem ei räägigi. Ja ilmad, muide, on isegi Ungaris soojemad kui siin. Aga Itaalias pole ilusaid naisi ja seepärast ta sealt endale naist ei võtnudki. Jäi segaseks, mis rahvusest tema naine on, aga selgeks sai see, et tal pole naisega eirit vedanud, sest kuidas saab nii olla, et sinu naine ei mäleta sinu sünnipäeva ega õnnitle sind sellel päeval?!? Nõustusin, et see on ülimalt kahetsusväärne ja edsi läks jutt Senecale ja Kolumbusele, kel kah väidetavalt naistega ei vedanud - Kolumbus just tänu sellele Ameerika avastaski, sest täiesti ilmselt tal ei olnud põhjust kodus passida, kui ta pidevalt merd sõitis. Ja juba vanad roomalased - maisaand aru, kasse oli Seneca v keegi teine - ütlesid selle vääramatu tõsiasja, et heale mehele satub ikka halb naine. Aga miks, oh miks on see nii, oskan ma öelda?? Ja juba - maimäletakes - ütles, et igal inimesel on vaja kedagi, kes teda armastaks, kas ma olen sellega nõus??!

Olin sellega absoluutselt nõus, aga siis saabusid vastuvõttu äärmiselt armastusväärne paarike, kel silmnähtavalt armastusest puudust ei olnud, ja tahtsid teada, kas nende broneering ikka sai tehtud. Leidsin nad üles - see oli see prantslane, kes telef teel bronnis ja kelle nimest kuidagi polnud võimalik aru saada, aga Liina oli andnud endast parima ja see kirjapilt, mis tema kuulmise järgi kirja pani, oli üsna sarnane sellele, mis ma hiljem registreerimiskaardilt lugesin. Tütarlaps oli slovakk ja sama sümpaatne ja armas kui meeski. Kõik see aeg, mil ma nendega suhtlesin, vaatasid nad mind nagu äsja taevast laskunud jõuluinglit (mite et praegu jõulud oleks, a see ple enam minu süü) ja kui ma neile internetikaabli andisin, näisid nad hingepõhjani liigutatud olevat. Kui neile hiljem tuppa arvet viisin, oli prantslane seda nägu, et ta meelsasti embaks mind, ja kui ma neile veel hiljem kaardi abil seletasin, kuidas linna pääseda, siis ei suutnud tütarlaps enam ennast talitseda ja silitas õrnalt mu õlavart. No tõesti, miks ei võiks minu kaasmaalased niimoodi käituda - nad kas ei reageeri üldse v hammustavad. Millest tuleneb, et ma tglt peaks juba selle viimase üle õnnelik olema.

Ajasin ca tund aega ennastsalgavalt ühte öölast taga, sain ta suure vaevaga kätte ja viskasin välja. Niipea, kui olin ta vabaks lasknud, lendas ta otsemaid sisse tagasi. Mul sai ka hing täis ja otsustasin, et lõputult ei saa ma ka looduslikule valikule vahele segada.

Mõne aja pärast tegin mingi teise putukaga sama liigutuse. Ka tema tegi sama liigutuse st tuli sisse tagasi. Kolmanda eluka sain ma nii põhjalikult välja visatud, et ta enam sisse tulla ei söandanud.

Helistas Jane ja uuris, kas ma tean, kust Tartu lähedalt võiks kadakaid saada. Mis eesmärgil, jäi mulle natukene segaseks, suitsutada v suitsetada, ei saanudki aru, igatahes mitte vihelda, mida mina vaikimisi eeldasin.

Homme algab NKK spordilaager ja see kava kõlab veidi hirmutavalt - teatejooks, orienteerumine, pimevõrkpall, viktoriin, võimlemiskava... Ja ma mõtsin, et seal saab rahulikult oleleda ehk siis omasoodu sporti teha. Aga nagu mainit, NKK ei ole üksnes veri-higi-pisarad ehk siis igal medalil on ka teine külg. Ja ilmsesti tuleneb minu vastumeelsus sellest, et mul on siiski tekkinud üldine ja süvenev vastumeelsus inimeste ja iseäranis suure hulga inimeste vastu ehk ma siis talun neid üks- v vähehaaval ja võimalikult sundimatus õhkkonnas, kus ma ei tunne ennast millekski kohustatud olevat ja kus minult kah midagi ei oodata.

Hansa

2007-07-16T22:32:00.000+03:00

Reedel ma seda hansamelu eriti nautida ei saanudki, sest üsnakohe pärast esinemist lippasin Peplerisse. Ahjaa, jõudsin endale ikkagi osta maoga kõrvarõngad ja Heleni pealekäimisel ka zhilettidega kõrvarõngad, mis me õigupoolest kahasse ostsime ja mida me jagama hakkame, aga kuivõrd ühe kõrvarõngaga on ikkagi klineteteenindavale tööle imelik ilmuda, siis panin mõlemad kõrva. Ja ilmusin nendega ka jrgmise päeva proovi, kus Eve ei hakanudki nende peale koledat häält tegema, vaid mainis lihtsalt, et esinemise ajaks võiks ma need ikkagi ära võtta ja ta annab mulle teised, mis kostüümiga paremini sobivad.

Krinoliiniga oli linna peal ikka uhke liikuda - mitte üksnes sellepärast, et see ohjeldamatult pilke ja pildistamissoove pälvis, vaid see tekitas minu ümber ka üsna aukartustäratava ruumi ja suurem osa inimesi ikkagi tõmbus aupaklikult kõrvale, et mind mööda lasta. Jah, minu isiklik tsoon laienes kohe tunduvalt, aga sööklas mahtusin ma imekombel ikkagi ühele toolile ära.

© Margit Paas

Õhtul sattusime mingi pundiga kuidagimoodi Pirole ja leidsime sealt treppide pealt Marja ja Margiti, kes ilmselt olid mõelnud rahulikult kahekesi seal veini rüübata. Aitasime neid selle tegevuse juures ja järgmise tunni aja jooksul kogunes sinna aukartustäratava suuruse ja konsistentsiga seltskond.

Hansapäevade ametlik toitlustus nägi ette õhtusöögi kõrvale pudeli õllet , aga paraku oli tegemist tumeda Stoutiga, mis tekitas minus sama küsimuse, mis Kaja mulle esitas - mis selles õlles nii head on, et seda juuakse? Vahepeal üritasime küll noori vabatahtlikke - eiolnd alaealised, niiet me ei lähe pargrafi alla - staapi minema ja sealt mingisugust normaalsemat õllet tooma, aga seal oli alles ainult paraku Special, mis - teatavate mööndustega küll, aga siiski - rebis tugevasti Stoutiga kehva õlle tiitli pärast.

© Margit Paas

Vahepeal purjetasid meist mööda lätlased ja trupikaaslased, kes andsid teada, et Filosoofis toimub lätlastega väike istumine; me võtsime selle teadmiseks ja plaanisime kohekohe neile järgneda, aga paraku toimus Raelinna laval Eesti vabakslaulmine ja Oort, nii et meie ülim patriotism ei võimaldanud meil sealt kuidagi varem liikuma hakata. Nii et kuime viimaks Filosoofi jõudsime, panid lätlased sõna otseses mõttes pille kotti. Küll aga saime osa lätlaste südaöisest Jaani kiriku kontserdist ja kirikutornis käimisest, niiet õhtuga võis igati rahule jääda.

Magama saime juba kahest, nii et sain enne tööd tervelt 4h magada - nagut Napoleon juba. Aga piisavalt kõva sõna, sest reede öö st õigupoolest küll lauba hommik, jäi mul napilt kahetunniseks. Ja pühaba õhtu kadus mul mingi hetk see unisus kah ära, nii et lõppkokkuvõtes läksin magama kl 2 ja seda ka pigem kohusetundest kui väsimusest. Ja omik oli selline tunne, et võiks ennast juba üheksast üles ajada, puht kohusetundest poolunelesin poolepäevani. Igatahes viimase nädala unegraafik näeb küll rohkem kui kummaline välja.

Ja - mul vist on küljes nähtamatu silt "hammusta mind", sest viimase nädala jooksul on mulle hambad sisse löönud üsna erinevate bioloogiliste taksonite esindajad alustades sipelgatest ja lõpetades inimestega. Järjekordne tõestus tõsiasjale, et ega ineme ülejäänd loomariigist väga palju ikka ei erine küll. Või vastupidi.

Töööö III

2007-07-16T22:18:00.000+03:00

Need lõunaeurooplased on ikka hullud küll.

Eile, minu vahetuse lõppedes, tuli Baltica raames siia sisse umbes sada kreeklast - ja mõned valgevenelased ka, aga nemad ple mainimisväärt, nad on meeldivalt pretensioonitud ja tagasihoidlikud. Suurema sahmaka sai endale kaela küll Jane, kes pidi lahendama peadmurdva matemaatilise ülesande kuidas majutada mehed ja naised nii, et need mehed ja naised, kes paaris pole, ei satuks ühte tuppa, sest seda ei tohtinud mingil tingimusel juhtuda. Lõpuks nad ikkagi tubadesse said. Täna tuli üks neist minult küsima käterätti. Ma imestunult, et kas siis toas ei olnudki, mispeale tegelane teatas iseenesestmõistetavalt, et jah, aga et ta on seda juba kasutanud. Püha müristus - Janega konsulteerides sain teada, et pesuvahetus on muidu pikaajalistel klientidel 2x nädalas, aga kui klient tahab, siis tuleb ikkagi anda. Õudne!

Siis tuli seesama tegelane peagut pesuväel siia alla kohvimasinasse; kuivõrd tal oli kena päevitunud ja musklis keha, siis ma leidsin, et selline vaatepilt ei tohiks küll kellegi sündsustunnet riivata.

Muidu on nad küll nunnud ja armsad, aitasid mul eila linnas ratast üle kraavi tõsta ja puha. Öösel läheb ilmselt raskeks, sest eilaöösse olla nad tubades pilli mänginud ja laulnud - peaks nad Pirosse v kuhugile saatma, kus kaaspublikum sellist teguviisi rohkem hinnata oskaks kui siinsed ülejäänud kliendid.

Niih, nende siinne rühmajuht tuli neile järgi, targu tund aega varem, kui neid vaja välja saada oleks, sest nad pidada pidevalt igale poole hilinema, kurtis ta. Tõsi ta on, ei läinud tundi aegagi - kõigest kolmveerand - kui kõik kreeklased kenasti alla jõudsid ja minema said. Kui nad mingil üsna öisel ajal tagasi jõudsid, siis nende lapsehoidja kinnitas, et nad on täna väga väsinud, et tulid isegi peolt varem ära - eks nad olla eile poole hommikuni välja toas lärmanud ja hommikul vara pidanud tõusma, küllap nendegi vedru käib maha, arvas ta. Ma ei tahaks teada, millised nad üleskeeratult on, sest käisin neid juba korrale kutsumas, toast tulevad heliefektid ei jätnud kaksipidi mõistmist, et tegemist võiks olla millegi muuga kui lõbusa seltskonna väga elava lämisemisega.

Ja ma saan endale ülejrgmise nädala reede vabaks, niiet saab korra folgil kah ära käia. Ega ma tglt väga palju pikemaks sinna jääda tahagi.

Telekast enam midagi vaadatavat ei tule, posti kah veel ple, niiet kuulan uimasuse peletamiseks goote - ütlemata mõnus plaat on.

Töö öö II

2007-07-14T07:09:00.000+03:00

Kuivõrd ikkagi sellisel kellaajal miskti arvestatavat mõttetööd teha ei ole võimalik, siis kardetavasti saavad minu lähima kuu aja sissekanded olema sellised mõttetud reportaazhid kes kust millal kellega miks. Täna oli algus üsna hullumaja, laud oli arveid täis ja ma ei saanud enam millestki aru. Nüüdseks olen mingi korra juba suutnud tekitada ja lahendada on jäänud ainult üks jama, mille ma loodan kohevarsti saabuva Jane abiga lahendada. Kohvi pole joonud ja ega uni kah peale pole tikkunud. Ennekuuepaik nagu hakkas tulema, aga siis panin telekast peale mingi vene krimisarja, kus üritati lahendada prügimäelt leitud põletatud laipade juhtumit ja see oli nii haarav, et uni läks üle. Tõe huvides olgu mainit, et juhtum lahendati ja süüdlased said vääriliselt karistatud. Enne seda oli mingi liblikmehe õudukas, no nad on reede ööks ikka sellise meeleoluka kava teinud. Aga ikkagi ma ei kartnud ringkäiku teha ja nurkadetaha vaadata. Õnneks keegi lärmamisega ei tegelenud, liblikmehi samuti ei kohanud ja ma sain ennast segamatult tähtsa ja tugevana tunda.

Ja hansapäevad loomulikult ka, aga jah, seda pärast reklaamipausi, sest mis salata, veidi nüri olemine on küll ja mingit sõnaseadmist kohe mitte teha ei suuda.

Töööö

2007-07-11T05:20:00.000+03:00

Esmest päeva - või õieti ööd - tööpostil, kell tiksub päeva viiendat tundi ja tundub, et tänaseks on kiiremad ajad möödas. Poolteist tundi tagasi saabusid siia hetkeseisuga viimased kliendid miskiselt rokiürituselt, nii piisavalt ärasätitud, et ei suutnud regamiskaardile oma nimegi kirjutada, rääkimata sünnikuupäevast jms. Ühte tegelast poldud üldse ette nähtud, aga kuivõrd selle pundi broneeringus oli veel inimesi, keda plnd tulnd ja hostelis vabu kohti ka, siis otsustasin ta ikkagi ühte tuppa lükata. Seejärel läks kõige kepsakam neist toitu otsima ja ehkki ma andsin talle üsna põhjaliku kirjelduse, kuidas Statoilini jõuda, pole ta miskipärast ikka veel tagasi. A kuivõrd tegemist ongi selle tüübiga, keda ette nähtud ei olnud, siis ma väga ei muretse ka. Või noh, mis ma sinna ikka teha saan.

Ülejäänud bändiliikmed ilmselt joovad kuskil, sest kolme tegelast ple ikka veel tulnud ja praegusel kellaajal vist poleks neil ka väga suurt mõtet enam tulla. Mite et nood siiajõundud seda teinud pleks st joonud, aga ülejäänud on siis ilmselt põhjalikumalt ette võtnud.

Mingi prohmakaga ma veel hakkama saanud ei ole - st ei ole veel avastanud, et oleks, see rõõm jääb ilmselt päevasele adminnile - tuletõrjesignalisatisoon, mis pidavat lakkamatult üürgama, pole kah veel seda teinud ja sissetulnud inimesed on üldiselt toredad olnud. Miskit kaks iirlast arutasid minu kuuldeulatuses seda, kui "cute" ma olen, aga mingeid häirivaid tagajärgi sellel arutelul õnneks ei olnud. Niiet siiani olen ma ennast küll suutnud tunda ilusa, targa ja heana, küllap see illusioon peagi puruneb, aga esimese öö kohta polegi nii paha.

Viimase paari nädala taustal tegelikult ei tundugi midagi loomulikumat kui miski 3-4-5 hommikul üleval olla ja siis 6-7 paiku vaadata imestunult, kui kirjeldamatult unised näod ringiliikuvatel inimestel on. Ja siis tunde hiljem kooma kukkuda. No minu une/unetusgraafika dünaamika ilmselt hullemaks sellest küll ei lähe kui ta juba niigi on.

A nüüd ma pean prügiauto sisselaskma.

Hansalainel

2007-07-09T21:22:00.000+03:00

Hiiumaa oli väga vahva, aga ma loodan sellest - nagu ka sajast muust asjast, mida ma juba iidamat aega tagasi lubanud olen - hiljem lähemalt kirjutada. Praeguseks olen ka peagut väljamagand või midagi sinnakanti.

Vanatantsuproovid käivad täiel tuuridel - õnneks jäävad need närvikulu osas tugevasti alla latiinoproovidele, ma usun, et see latiino on mulle ikka väga hea taluvusvõime andnud. Varsti ehk enam ma ei küsigi endalt, et miks ma vaatamata kogu sellele kammile seda latiinot teen. No aga see on paraku ka minu hetkel ainus väljund latiinokire rahuldamiseks. Kõige eest tuleb maksta. Ja ma ei kujuta ette, kui kõrgeks latiino hind tõusma peaks, enne kui ma suudan sellest loobuda.

Täna olen suure osa päevast veetnud oma uue krookkraede kava rõngasseeliku traageldamisega ja oma näpud piisavalt närivajavalt ära torkida jõudnud. See ei ole ikka minu ala, mis teha. A neljabal juba on kostüümeproove ja selleks ajaks peab kõik kenasti valmis olema.

Vasak küünarvars näeb välja, nagu oleks ma läbinud mingi iseäranis karmi gestaapo ülekuulamise. Suht oskamatu ülekuulamise, sest heaks tavaks on mitte väga silmatorkavaid jälgi jätta. Mainimisväärne on see seik seetõttu, et kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis see on läbi aegade üks ulatuslikumaid ja silmatorkavamaid nn laastamistöid minu füüsise kallal. Esikoht on siiski veel Jyväskyla konverentsi saunaõhtu käes, aga no seal kasutati ka soliidset abivahendit. Pets ei julge mind pärast seda enam üldse korralikult vihelda. Millest on muidugi kahju.
Seega - mitte et ma _väga_ kurdaks, aga miskine pisike esteedinärakas on ju ikkagi ka minus peidus.

Dagöle minema

2007-07-03T00:30:00.000+03:00

Nii, homsest st juba tänasest oleme me Jürgeniga mingi ajani Hiiumaal tsillimas ja hängimas. Ilmsesti järgmise vanatantsuproovini, on meil plaan, ehkki mul on üllas eesmärk meie õhtuid ka tantsuliselt sisustada. Vaatab.

Aga üldiselt on mul kuni sügiseni imekombel veel mõned üksikud vabad päevad ja ma loodan väga veel kuhugile minna. Sest see suvi on mul nii täistuubitud - pealeselle müüsin ennast juulikuuks orjaks - et mingit pikemat äraolekut ei vea kuidagi välja.

Seniks aga üks pildimeenutus ehk siis vihje eelmisesissekandes pakutud mõistatusele /kuivõrd õigeid vastuseid ple veel tulnd ja on reaalne oht, et see meeõlle meil jrgmine aasta ise ärajuua tuleb/; kopiraisk, nagu ka eelmise sissekandepildil, on Andrese nimel.

S/i/kk/tt/a juhtub

2007-07-02T01:59:00.000+03:00

Mustmiljon asja on vpeal juhtunud ja - üllaülla - jõle kiire on olnud. Nii metsikut tantsutrenniperioodi pole mul vist veel olnud, et pean ühest trennist poolepealt minema jooksma, et teise jõuda. Jalad üritasid vpeal üles öelda ja lõppeks tervis kah takkajärgi, aga vedasin välja. Lausa neetult hästi läks ikka. Inimvõimed on ikka piiritud - lavale joostes mõistatad, kas kukud keset tantsu või mitte ja siis üllatusega avastad, et pärast lava taga ei lähegi pilt tasku - no oleks ju ka mage, kui lava taga läheks, stiiline oleks ikka keset lava. Ehkki oma rolli mängis sel õhtusel esinemisel ka see, et ma olin mõlemalt poolt fikseeritud ja see ilmselt hoidis tasakaalus. Pärast läks olemine lausa normaalseks. Jrgmise päeva bussiralli Pärnust Elvasse aga tõstatas probleemi uuesti ja ma avastasin, et kui ma veel mingi ime läbi niisama püsti püsin, siis pärast pöördeid kisub küll põranda poole. Ja meie merengekava ainult pööretest praktiliselt koosnebki. See oli konkurentsitult mu elu kõige raskem esinemine. Boonus oli veel see, et ma avastasin, et mu u number suuremate ja mitte väga hästi jalaspüsivate kingade kontsad mahuvad täpselt läbi Elva puulava pragude. Ma ei tea, kuidas see õnnestus, et ma ei jäänud ei kontsapidi kinni ega kokku kukkunud, no hirm annab ilmselt ikka tiivad.
Tegelikult läks kõik väga hästi, lausa neetult hästi, kui kõike arvesse võtta. Aga õhtuks olin ma ka nii kalts, et ma ei saanud eriti enam millestki aru.
Ma pole kindel, kas ma veel praegugi aru saan, aga kuna tundub, et täna positiivseid emotsioone, mida tegelikult Pärnus oli küll, ei õnnestu jagada ja selleks, et mitte rohkem iriseda, ma parem lõpetan ja panen siia ühe piltmõistatuse.

Õigesti vastanute vahel loositakse välja priipääse jrgmise aasta Pärnu Hansapäevadele meie trupi transamehe kohale. Saab sööki-jooki-esinemisi näha ja boonuseks meie täiesti kirjeldamatult hea seltskonnaga ühislaulmise võimaluse ja müstilise kostümeeritud jalutuskäigu mereranda. Saada oma pakkumine enne südaööd ja saad Pulsi meeõlle pealekauba!

PS. Ja tegelikult mulle kohutavalt meeldib, et inimesed on taibanud, et kallistamine toidab. Lahkusin täna Külli-Andrese juurest, kes olid samale järeldusele jõudnud, korralikult kallistatuna. Ja katsusin mõelda, kas minu tutvusringkonnas on mõni ineme, keda ma heameelega ei kallistaks ja jõudsin negatiivsele järeldusele st ei ole vist.

... maivõi

2007-06-17T02:31:00.000+03:00

Kui mul ses juhatuses - et mite öelda NKK-s - olemise aja lõppedes veel närve järgi peaks olema, siis õigupoolest peaks ma malevale tänulik olema, et ma saan bürokraatia-asjaajamise eriti karmi praktika täitsa niisama kätte. Sinisilmselt lähed missiooniperedele kohvi keetma ja kohapeal avastad, eta ei saa ruumidesse sisse. Korrapidajat ei ole; sinul ka võtmeid ei ole ja sa ei tea, kust ja kelle käest neid saada võiks ja vähe sellest, mitekeegi maleva asjapulkadest st õigemini küll nendest kahest, kes sul ca paarikümne inimese läbihelistamise tulemina kätte saada õnnestub, seda ka ei tea - eit teadis, aga eit suri ära st need, kes mingitki infot omada võiks, on oma mölafoni postkasti pand või lihtsalt keelduvad suhtlemast. Ja sul on kohekohe tulemas missioonipered, kes loodaks kuulda sõbralikku ja julgustavat sõna - õnneks mite sinult, vaid kaplanilt - ja veeta aega meeldivas õhkkonnas kohvitassi taga, mite aga näha paanikas sind nagu munas kana ringi jooksmas hullunud lootuses kuskilt ikkagi võtmed saada.

Õnneks lahenes perede jaoks kõik suhteliselt valutult ja no milleks mulle neid närve ikka vaja. Või kellelegi mu relvaõdedest, kes täna samuti malevas asju ajada üritasid. Või kellele meist NKK-s neid närve üldse vaja on.

Ja selle juhtmõtte ajel ma üritan oma hispaanlannast tudengi tulemusi ümberanalüüsida ja -kirjutada. Mis valemiga ta töö jrgmisel nädalal valmis loodab saada, maitaha mõelda.

No regrets

2007-06-16T03:25:00.000+03:00

Mäx kaitses täna oma doktori. Selle pühitsemise raames viskusin dzotile oma juhendaja eest ja olin nõus meie värske rektoriga duellile minema. Õnneks rahustasid meie insta inimesed ta maha ja soovitasid minuga mitte tüli norida. No me jodas, nagu ispaanlased ütlevad või midagi. Kui meil nüüd kehvasti minema hakkab, siis minu roll selles ei ole mitte väike. Ehkki samas - tsiteerides klassikuid ehk Heleni viimaste päevade msnni juhtlause.

Mari käis Tartus ja ma veendusin, et minu ekstantsupartner on ikka niii endine niii endine. Süda läks kohe soojaks. Meenutasime heldimusega vanu häid aegu ja leidsime, et siiski pole vaja neid taga nutta. Mis aga tuletas mulle meelde, et ma pean mustlastega kontakti võtma. Valus see olema saab, aga mis parata, pealegi olen ma siiski neile võlgu oma senise elu kirevamad ja enimpakkuvamad aastad. Kusjuures tänu neile sai minust peagut patrioot. Ja tänu neile olen ma oma rahvuse pärast piinlikkust tundnud. Imelik, et eestlased kui sellised pole minus iial suutnud nii tugevalt neid emotsioone esile kutsuda. St piinlikkuse tekitamisega on nad küll hakkama saanud. Patriotismiga aga mitte. Seni.

Hisp tudeng saatis enne Rabarokile minekut oma töö tulemuste osa. Otsustasin, et ma ei puhke nutma.

Kes tahab mingit tõsiselt emo lugu kuulata, siis siin see on.

Kes tahab midagi head kuulata, siis see on siin.

Minult paluti täna indulgentsi miskise tee-meepakikese eest. Ma lubasin need asjad korda ajada. P. Franciscusele meeldib muteada mesi. V kui ei meeldi, siis saab meeldima.
Mulle meeldivad inemesed, kes saavad aru, et midagi nihu on ja nad ses suhtes midagi ette võtta üritavad.

"Paani labürinti" olen endiselt armunud. Ma pean seda veel nägema.

Loll inimene õpib kogu elu

2007-06-13T22:55:00.001+03:00

Ei jää mulle meelde, et tund-poolteist enne trenni EI OLE üldse mõistlik süüa; ja ei jää mulle meelde see, et kui mul on kaks trenni tunnise vahega, siis sööma peaks vähemalt kaks tundi enne esimest trenni. A nii vara mul ei teki veel seda söömisrefleksi, meenub see mulle umbes tund enne kõhutantsu, mitte et mul siis juba kõht tühi oleks, aga lihtsalt tuleb meelde. Aga peale kõhutantsu on juba rohkem kui meeles st siis on vägaväga nälg. Ja siis ma ometigi katsun väga mõistlikult ja väga vähe midagi endale sisse ahmida, aga latiinos on ikka selline tunne nagut kolmandat kuud oleks. Pahapaha. Tuleks endale mingid toitumisharjumused ikka tekitada. A no kahjuks oli meil täna ka hooaja viimane kõhutants.

Ja meedia on miskipärast tagajalgadele aetud ja mulle lubati ETV võttegrupp kaelasaata. Ma küll väga hästi aru ei saanud, misvärk on st milline minu tahk seekord luubialla tuleb, aga ehk see tehakse mulle ajapikku selgeks. Muarust nagu ei tohiks veel hapukurgihooaeg olla, aga no eks ma olen siis ilmselt nii neetult huvitav.

Minu hispaanlannast tudeng avastas seenädal, eta peab jrgmiseks nädaliks enda töö valmis saama ja hakkas esmaspäeval sellega siis algust tegema. Vahva.

Muidu läheb ka hästi, ma sain teada, et ma tantsin esinemisel ikka teist osa ja pean nüüd seda endale kinnistama hakkama. Juhul, kui keegi veel ära kukub, siis tantsin ma ilmselt kolmandat osa. Mulle meeldib selliseid asju teada saada ca 4 proovi enne esinemist.

Ja tänane soovitus on filmialane, minge "Paani labürinti" vaatama. Väga ilus on.

Ei midagi erilist

2007-06-13T02:38:00.000+03:00

Paarikümnekilomeetrine jalutuskäik koos vahepealse suplusega mõjub unele väga hästi - vajusin eile päris kenasti magama. Hakkasime Mellistest tulema miskine poolekümnepaik ja poolekahest umbes olime linnas. Lonkisime rahulikult ja käisime vpeal miskises Emajõe harulombis ujumas. Vesi oli vapustavalt soe ja kergelt udutatud. Hiljem nägime sellessamas udus valget obest, no nigu päris. St nigu multifilmis.

Selle peale hakka või pepsit jooma. Ja meenutas mulle seda, et Molotov mulle ikka meeldib.

Keelatud v magus vili

2007-06-06T01:50:00.000+03:00

Astusin täna korra Zavoodist läbi - justnimelt astusin ja justnimelt läbi st veetsin seal pelgalt minuti, veendumaks, et see inimene, keda mul vaja oleks olnud, seal ei olnud - ja kuulsin õues, kuidas üks tsikk, suits näpuvahel, seletas:"Eino muidu ma ei suitseta, aga vott see suitsetamisekeeld kohe pani suitsetama"

Mitte et see kõige tähtsam sündmus oleks, mille tunnistajaks ma viimasest sissekandest saati olen olnud, aga lihtsalt tuli praegu meelde.

See tuli ka meelde, et seetsinane väga kiiksakas tibibänd mulle meeldib:

http://www.youtube.com/watch?v=CXmwvOPLTNM

http://www.youtube.com/watch?v=VJOzVwd29H8

Mitte-et-see-oleks-ja-kõik-need-muud-sõnad.

Tglt tahaks hoopis Rabarockile minna.

Päevakaja

2007-05-12T17:21:00.000+03:00

Niimoodi võib muidugi väga pahasti purju jääda:

http://www.bella-close.co.uk/drinking/eurovision.html

Aga ilma oleks seda pula ka masendav vaadada st siis poleks üldse mingit mõtet seda vaadata.

Mul on nii kahju, et Iisrael edasi eisaanud, et Andorra garaazhipoistebänd (meenutas mulle minu noori sugulasi-tuttavaid ja tegi süame hästi soojaks) edasi eisaanud, et veel mõned, kes mulle kahjuks enam meelde eitule, edasieisaanud. Mul on hea meel, et lõpulugu - itaalia kostümeeritud estraad lõunanaabrite esituses - edasisai.

... ja sealt edasi

2007-05-12T00:47:00.000+03:00

Juhtub hullematki. Kui vaadata rahunenult möödanikule tagasi. Aga kindlasti saab ka paremini. Nagut mu isa mulle kunagi algklasside aegu leebelt selgeks tegi:"Pole mõtet ennast võrrelda nendega, kes on sinust kehvemad, vaid nendega, kes on sinust paremad"

Aga vigadest õppimine on ka midagi - tark õpib teiste omadest, loll ei õpi enda omadestki.

Aga krt aitab sellest mõttetust pläkutamisest, räägime päevakajalistel teemadel.

/maiviitsi/jõua enam rääkida sellest kuivähe mul aega on ja mida ma kõik tegema pean, sest noh, mis sellest ikka muutub, peale selle etma raiskan sellele täiesti mõttetult palju aega, mida mul nigunii ple/

Paha viirus, mis süüa eilase ja lubab armulikult ja kauplemata vaid teatud vedelaid substantse konsumeerida, sellega kaasakäiv tuikav pea pluss pool tuikavat lõulauud - ambaarstil käisin, hamba endaga tegelemine eiolnd valus, aga selle hamba fikseerimine küll, mille tulemina mulle see neetud metallfiksaator täie jõuga igemesse suruti ja lisaks üritati hambatikku otsapidi mu igemest läbi puurida; maidea miks, too tütarlaps ei näinud üldse sadisti moodi välja, ilmselt oli selle tiku mõte midagi avatud hoida, aga tunne oli täpselt selline, nagu keegi taoks sulle hambatikku igemesse kinni; ja seda kõike veel korrati igaks juhuks, kuna esimene fiksaator ei läinud piisavalt sügavale igemesse sisse ja see tuli sealt verest tilkuvana välja võtta ja uus toppida ja samuti uus tikk sisse taguda - ma peagut olin juba valmis kõik ülestunnistama, ärge küsige, misse kõik on, maidea isea ka, aga too moment ma oleks ilmselt sellest kõigest rääkinud. A täidis sai paika, asi seegi.

Enamasti mulle meeldib hambaarsti juures käimine, isegi rohkem kui nt juuksuri juures - lebotad mõnusalt, lõuad laiali, miski suriseb mõnusalt suus, suhtestuma ümbritsevaga sa oluliselt ei pea ja arsti katseid sinuga dialoogi arendada võid sa südamerahuga ignoreerida - ma ple kohand ühtki hambaarsti, kes ei üritaks sinult enam kui ühesõnalist-silblist eeldavat vastust saada mingisugusele teemakohasele küsimusele samal ajal, kui sul on suu pärani ja peagut täielikult igasuguse riistvaraga täidetud ning kõige paremal juhul suudad sa esile tuua mingi arusaamatu kurguhäälitsuse, mis võiks au teha algajale tuva laulikule ja mida võib tõlgendada kõikvõimalikul viisil (hambaarst tõlgendab seda enamasti omal viisil).
Juukuriga nt seda varianti pole, isegi siis, kui ta sulle juuksed hoolikalt peagut suhu kamminud on. Ja aegajalt ta ikkagi tahab teada midagi, enamasti sinu suhtumist selle kohta, mida ta su juustega korda saatnud on, ja see on tüütu. Hambaarsti juurest tulles olen ma ka vähem ja harvem pettundolnud kui juuksuri juurest naastes, vbla on põhjus ka seal.

Või seal, et tglt ma olengi imelik - no ja igased vereprotseduurid mulle ka enamasti meeldivad, va see üks kord, mida ma vist juba seletanud olen, aga kui ei, siis ma praegu ka ei viitsi, siis mul oli küll peagut selline tunne, et tore, et läbi sai.

Vanatantsutrenn, kuhu ma läksin väga tuikava peaga ja üldse mitte väga hea enesetundega - tulin ma sealt väga rõõmsa ja entusiastliku ja peagut hea enesetundega. Hästi mõjus, väga hästi.
Katip, sinust ma rääkisin täna palju ja pikalt, siia näe, ma ridu vedida ei suuda, aga reaalis olen ma seda võimekam.

Ja - üks tagantjärgi dilemma, mille ette mind pandi: kui Carl Gustavi laskmise nädvahel oleks olnud ülemaailmse tantsupäeva kontsert (loe: meie latiinotrupi esinemine), siis kumma ma valinud oleks? Mul tuli lausa hirmuhigi otsaette selle peale mõeldes ja takkajärgi ma leian, et ma olen ikka õnnelikult pääsenud.

Hetkel mudugi mul väga valida ei lasta, sest töö on töö ja halastamatu. Aga kuskil peab hetkeks ka auru välja laskma.

Jõudsin mõnevõrra masendavale arusaamisele sellest, mis arvamusel inimesed minust on. St ses suhtes, et mõnes aspektis sootuks paremal, kui asi tglt on. Aga aus händikäp ja-kõik-need-muud-loomaökoloogilised-sõnad.

Per anum

2007-05-05T01:15:00.000+03:00

Kogu selle mitmemaideanädalase koormusmatkaorgunnitulemi hala olen ma ilmselt sunnitud kuidagigimoodi siin ka resümeerima sest päädis see kõik tänahommikulõunapoolikuajal - kogu sellele eelnev periood paistis tulemi kõrval, tsiteerides meie poliitikuid, süütu hullamisena . Ma vähendan seda u sajakorra, võtan kokku kogu oma olemasoleva viisakuse ja sündsustunde jms ja ütlen et OI PERSE.

Ka sajakordse vähendusega ei ole seda võimalik siivsamini väljendada.

Aga aitäh, mul juba on natukene parem. Olles ärajoond ca poolliitrit viskit, maideakuipaljurummi ja sinna otsa veidi piiritust (ehk üritades võita tagasi abs lugematus koguses kulutatud närve, mida mul juba nädalaid enam ei ole, aga võtsin krediidi ja olen rängas miinuses) ja mänginud heas seltskonnas veidike bridge´i ma juba tunnen tärkamas mõistuse häält ja suudan veidikenegi kainemalt ja kaalutlevamalt juhtunule vaadata.

Ma ei dramatiseeri st nigunii ma teen seda - aga midagi ligilähedast tundsin ma viimati 2001 Kaukasuses kui minu grupp eiolnd ka pärast pimedat laagrinaasnud ja venelastest profialpinistid mulle lohutavalt teatasid, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ilmselt nad tulevad jalad ees. Tuuakse st.

Minust võiks varsti muddhabunk niimoodi saada. Aga mingi piir on vist veel ikkagi ületamata.

Nüüd ma lähen ja magan, oi kuidas ma magan...

Ullumaja buffet ja sealt edasi

2007-05-02T19:33:00.000+03:00

Ma lähen kohe lolliks.

Või õigupoolest maideakuhu, sest ple enam eriti palju kuhugile edasi minna.
A iga kord tabab mind jälle uuesti üllatus, et ikkagi saab kaugemale minna.
Et kust nüüd kronoloogiliselt pihtahakatagi.

Eilane päev oli vahelduseks rahulik st sundriläks ehk siis päeva möödus suureltjaolt KVM (kaitseväeline molutamine) sildi all. Passisin Leholas, aitasin teed teha kodutute koerade varjupaigale, kütsin katelt ja hoidsin sellel silma peal ja siis hoidsin ka staabil silma peal, kui mehed seal väljas siblisid - et natukene nagu tegelesin ka riikliku julgeoleku tagamisega. Sain teada, et mingit varustust peaks veel juurde tellima, kulutasin paar olematut kilo närvirakke sinna ja õhtuks leidsin, et aitab küll, ja läksime Meritiga Tõnis Mäge kuulama. Iluz oli. Igatahes õhtu lõppes suhteliselt kenasti ja rahulikult - hakkasime Mulholland Drive´i vaatama, a kuna see oli niii pikk ja me alustasime niii hilja - enne oli tarvis ju pläkutada ja veini juua - siis enne seda kohta, kus asi eriti õõvastavaks minema hakkas, panime kinni ja kobisime magama. Ja tänaomik hakkas pihta.

Kpealt sain ma teada, et kohtunikke on niiiii puudu, et mind oleks ikka väga hädasti tarvis.
Kohe nii hädasti, et ollakse ka sellega nõus, et ma kpealt passin ühes täiesti ohutus KP-s, kus mul puudub võimalus saada mistahes informatsiooni, mida ma võiks oma võistkonna huvides ärakasutada ja pärast siis tegelen oma võistkonna esindamisega edasi. Ja ükski kirp ei köhi.

Leppisin sellega - ehkki ma oleks ikkagi taht 100% oma võistkonnale pühenduda - ja viskasin veel nalja, et õigupoolest olen ma ka varuvariant rajaleminekuks, et see võiks kah veel otsa tulla, selline 3 in 1 variant. Aga mul pole sedasorti lollid naljad kunagi eriti hästi väljakukkund /vt eelmise aasta sõduriproov/ sest järgmine kõne just seda mulle teada andiski, et ühel tiimiliikmel on seljanärvipõletik ja ei saa eriti ei istuda ega ka astuda. Väike paanika, kibekiirelt sain siiski selle esimese vahetuse varuliikme nõusse ja tundus, et hetkeks on korras. Aga olukord siin meie täielises EW-s muutub minutitega ja võtab vahelduva eduga õõvastavaid pöördeid - nii ka meie koormusmatka orgunn. Peagut poole toiduvarustuse ostmise pealt sain teada, et veel üks liige ei saa rajale minna. Pluss veel üks kahtlane jalavigastusega liige, kes kohutavalt tahaks rajale minna. Seega oli napikalt poolteist võistkonda ja teha tuli kiire otsus, kes siis rajale lõppeks lähevad ja kes seekord eemale jäävad. Selge on ka see, et need väljajäetud, olgugi, et objektiivsetel põhjustel, mulle selle otsuse eest aitäh kindlasti ütlema ei tule.

Ma tunnen ennast u nagut Ansip v politseipeadirektor - ma usun, et neil on küll oluliselt sitem, aga ausalt, mul on kah.

Ma saan aru, et hädad ja haigused ja arusaamatused ei käi kände ja kivamööda, aga abs alati tulevad nad inimeselooma peale jalutama peagut viimasel minutil.

Kuise koormusmatk läbisaab, siis ma mõnda aega tegeleks millegi tõsiselt rahustava ja närvepuhkava tegevusega nt langevarjuhüpped. Minu närvade rahustamiseks läheks hetkel ikka üsna mitu kilo ekstreemsporti vaja.

Tglt ma tahtsin rääkida hoopis nädvahel toimunud Carl Gustavi laskmistest, mis olid absoluutselt võrratud ja absoluutselt ootuspärased. Instuktor teatas meile, esmalaskjatele, saatanlikult naeratades sama, mida meile langevarjuhüppamisekursuselgi öeldi - pärast esimest korda on võimalikud 2 varianti: 1) sa kas tahad seda veel ja veel teha või 2) sa ei taha seda enam kunagi teha. Õieti küll sõnastas instruktor selle salapärasemalt - pärast esimest lasku hakkab enamiku inimestega toimuma huvitavaid asju. Mis kõik päädivad sellega, et nad teist ega kolmandat ega jne lasku enam ei tee. Minu jaoks on muidugi paremat reklaami raske teha. Üldiselt ma ei lähegi tegema mistahes samalaadse maiguga asju ilma teadmiseta, et ma tahan seda korduvalt ja korduvalt ja korduvalt teha. Aga Carl Gustav, nagu mainit, oli ootuispärane :)

Alguses lasime alakaliibrilist, mis ei teinud õieti paukugi, rääkimata tagasi- v kuhugile mujale -löögist. See oli liht sihtimise ja relvaga ümberkäimise kinnistamiseks-harjutamiseks. Siis hakkasime kipsiga laskma.

Pärast esimest pauku olid mul suu-silmad liiva täis ja mind täitis õnnesegune hämming - see põmakas käis mitte ainult minu allolevast maapinnast, vaid ka minu luuüdist läbi. Tagaplahvatusalas tampis meie instruktor ennastsalgavalt väikest tulekahjut maha.

Ma tglt ei oskagi seda füsioloogilist efekti paremini kirjeldada kui et mu luuüdil hakkas hetkeks valus. Ja vaat see oli võimas tunne! Ja - esimese lasu tegi minu lahingpaariline, mina olin abi. See, kes laeb relva ja kontrollib tagaplahvatusala ja jälgib, kuhu lask tabab. Aga selle relva puhul saavad lasu järellainetusest osa nii laskur kui ka abi.

Ka pärast esimest oma tehtud lasku- enne seda oli mu paariline neid 2 tk juba teinud - oli mul kindel teadmine, et ma tahaks seda veel teha. Jrgmine päev saime kumulatiivgranaatidega lasta. Mmmõnus :) Üks selline üle pika aja riläksnädalavahetus - kuise toidutegemine välja arvata, see osa liiga riläks küll plnd, aga õnneks ma närveldasin ette, sest toit ise tuli täiesti söödav välja. No purgisupi ärarikkumiseks mudugi läheb vist ikka oluliselt rohkem jõupingutusi vaja. Aga sellele vaatamata läks kõik korda.

Nuvott ja niipea, kuima jõudsin arusaamisele, et koormusmatkani adekvaatsuse sälitamiseks /ellujäämiseks on mul vaja kas iga päev rahusteid süüa v iga õhtu juua, tuli kuiv seadus. Ja nüüd ei ole enam ei isu ega ka võimalust, sest vormikandmiseeskiri ja õigupoolest ka sisetunne, mis ütleb, et ma kohtunikuna pean klaara-veera olema. Hea, et niigi läks.

J´en ai marre!

2007-04-24T23:02:00.000+03:00

Ja ei, ma ikka veel eiole abielus, vaid mul on jätkuvalt ja progresseeruvalt kõriauguni. Inglis ja prkeel nii ühildatavad ple. Marièe oleks ma abielus.

Kuima peaks seda verbaalselt kirjeldama, mis viimase paari päeva jooksul sündinud on, siis tuleks siia pikk ja sorav - ja kohe väga pikk ja väga sorav - genitaalvulgaaridiomaatiline sõnavõtt. Ega see mitteverbaalselt parem pleks, küll aga destruktiivsem. /jajah: ta oli loll, kuid joodik.../

Igatahes jrgmine kord, kuima mingit väljasõidupiknikku a la koormusmatk/eel-Erna/Erna/misiganes orgunnima-asjaajama peaks, siis ma võtan paar nädalat enne seda rahusteid ja tagan endale pärast selle toimumist vähemalt nädalase viibimise Raja tn üksikpalatis. Hetkel on mul küll veidi rohkem konstruktiivseid ideid kui pommivööga teatud asutusse minemine ja enda ja kogu sealse personali õhkulaskmine, aga veel paari tunni eest oli see mul ainus ja sundmõte. Mulle lubatakse asju, mis on juba ammu kellegitele teistele lubatud ja mulle veel kinnitatakse, et ma saan need ka - la persetki, vabandage mind. Hea, et niigi vara teada sai. Ja maitaha sellest pikemalt rääkida. Aga vanad kalad rahustasid mu maha, lohutades, et see on alles algus. Mul juba hakkaski kergem, aitäh.

Kerge aga ple üldse mitte minu õ-jõududel, kes katsuvad leppida sellega, et ma loengutesse/asju õigeks ajaks valmis eisaa. Ometigi – esmasp sain ma ca tund aega enne teada, et prkeeles tuleb kontrolltöö ja tunniajase intensiivse tuupimise tulemina sain ma töö A-. Ja neljabase kodulugemise teeb ilmselt ka kenasti ära – võtan mingi immunoloogilise teksti, millest nigunii keegi asjassepuutuv eestikeeleski aru eisaa ja läheb. Tõlkimisega probleme ei tule, lugemine on ainus nõrk koht. No kuidagimoodi saab.

Kas sellist prkeelt ma... Aga ei, see on valus teema, VALUS. Ja vähemalt mingidki prantslased suhtlevad muga ja teevad mulle muusikat, kui neil selleks aega on. Sest kõigil on hetkel orad sealsamuseski... kuhu päike ei paista.

Ja kui inemesed ütlevad, et nad „vbla” tulevad/teeavad v „pole veel kindel” siis see tähh kindel „ei”. Isegi siis, kuinad ütlevad, et „jah, (kindlasti) tulen” v „jajah muidugi”, tähendab see enamikeljuhtudel „vbla”. See ei ole nüüd mingi uus avastus, aga lihtsalt, et endal meelest äraeiläheks. Nagu ka see, et iseenesestmõistetavusi ple olemas.

Kodu näeb mul hetkel välja nagut katastroofiala, sest ma pmõtselt jooksen sealt ainult läbi ja magama. Kunagi tuleb kevadine suurpuhastus, siis, kui koormusmatk ja kõik sellele järgnev läbisaab.

Uijuuuuh - ja ma ei saa üle sellest, et me ühte oma võistkonda ei möllind eel-Erna arvestusse, sest eel-Ernale ple ühtki naiskonda reganud, mistähh, et meil oleks olnud otsepääs Ernale - kuime kenasti ikka lõpetanud oleks (miks eestikeeles tingivat tulevminevikku ple). Nemad st küll, sest mina olen see tagavaravaruvariant. Lisaks sellele olen ma ka tagavara- ehk poolekohaga esindaja ja ilma igase tagavarata tahetakse mind ka juba rajakohtunikuks panna.

Esinemiskostüümi sain ma ka ja see on ka omaette teema. Aga ilus näeb välja. Kuima aega saan, siis ma rõõmustan selle üle oma 5 min.

Eelmine lõik kusjuures ple üldse seotud üleeelmisega, aga lihtsalt ma pidin selle ka siia vahele äramainima. Et ma kannan ikka kleita ka - ehkki see eelmisest lõigust just nii välja eituld. Ja tantsin ja olen üldse nii üdini naiselik et suremaha.

Kui nüüd positiivsemale lainele minna, siis nädvahel laskmistel sain ma 150m pealt lamades kümnesse ja 50m pealt püsti ka kümnesse ja kaks korda kohe! Ja tihedus ja tabavus oli ka täiesti arvestatav. Lasime seda ca 5-kilost aeru AK-4. H&K USP-i ka, aga sellest ma pikemalt rääkida ei soovi. Ilmselt mitte keegi, kes seda lasi, ei soovi. Krdi kipaka relva on seed sakslased ikka teinud... PM oli nii nunnu – olgugi, et 8 hoiatuslasku ja 1 täpne vise – no aga oli ka, mida visata ikka. H&K küll nii hästi ei lenda. Plamass ka, no missa tahad.

Aga igatahes ma otsustasin oma laskmistulemuste üle ca veerand tundi õnnelik ja rahul olla. Midagigi, mis sujunud on, eksole. Arvestades seda, et viimase 3-4 aasta jooksul oli see mul kolmas tiiruskäimine. Kusma küll varem olnudolen, arumaisaa...

See nädvahe ma lähen Carl Gustavit - tankitõrjegranaadiheitja, mis vale laskeasendi korral võib ka osa laskjast ärapõletada - laskma, oh kuidas ma seda oodanud olen. Ja selle nimel ja selle eest pean ma neile süüa tegema. See on ka ainus võimalus, kuidas minusugune sellist riistapuud lasta saab. Et lähen ja teen näo, et olen toitlustaja; paar registreerunut jätab kindlasti kohaletulemata ja mõni, kes korra juba lasknud on, enam teist korda eitaha (kinnitatud andmed); tekib olukord, et moona jääb üle ja - voila! - siis tulen katla tagant mina, üleni valges...
Mina ja süüategema „vabatahtlikult” eksole – saate isegi aru, et odavalt ma ennast ei müü...

Tglt on see ka armas, et minu supporditavad (eestifillid võivad mind südamerahuga oksatõmmata sellepeale) liikmed minu igaseid emaile lausa fanaatiliselt vajavad ja ootavad, olgugi, et need harva on optimismisisendavad - "krt nad ei and meile ikka transporti"; "ilge jama, see kah ei tule meie esindajaks"; "klge hakake nüüd tõsiselt maleva mehi maha jooksma, sest olukord on hetkel täesti JAMA"; "andsid meile transpordi ja võtsid ka, rrsk!" - üleeila just keegi kurtis, et ma polevat tervelt kaks päeva neile kirjutanud - et kirjutagu ma ikka midagi, kasvõi seda, et nad varustuse ülevaataks; ma siis hämminguga, et miks ma seda kirjutama pean, kuite seda isegi nii hästi teate - nu aga kirjutagu ma, ükskõik mida, aga kirjutagu, et siis on ikka kohe kindlam tunne. Usu läbi nemad õndsaks saavad, halleluuja.

Neetult tubli pisiõde on mul ka, käis üsnaäsja Saksamaal mingit filmikammi tegemas ja plaanib kuldmedaliga lõpetada ja käib matemaatika olümpiaadidel - meie paduhumanitaaride suguvõsa eksole - ja töödab samal ajal kolme koha peal ja ültse. See on see rubriik, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Minu vedru on vist juba mahakäind.

Ja millegi üle pidin ma veel ca paar minutit rõõmustama, aga ma ei mäleta enam, misse oli. Aga õnneks on hetkel ka hunnikute viisi neid asju meelest äraläind, mille üle tglt kurvastada oleks vaja ja kohe põhjalikult. Nii et hetkel ma olen endalt pommivöö ää võtnud - sellel eesmärgil ma siia kribama tglt tulingi, et veidi mahajahtuda - ja valmis õhinaga koormusmatka jaoks menüüd koostama, sinna vahele poolesilmaga prkeelekodulugedes.

Kimbuke sinilolli

2007-04-11T21:09:00.000+03:00

On teised köögis lauapeal - tegime mot.üritusel tulles kohe ekstra peatuse, et neid korjata.

Ega ma tglt juba mot.üritusele minnes väga terve ei olnud, ega mot.üritus seda ka paremaks teinud. Hääl vahelduva eduga kaob ja tuleb tagasi. Pea on paks ja tatti täis. Mõttetöö on pärsitud. /ega ma muidu siin kirjutaks, vaid üritaks midagi mõistlikku teha hoopis/

Aga vaimule mõjus see lõõgastavalt, tõsiselt lõõgastavalt. Ihule, tõesti, mitte liiga lõõgastavalt ilmselt. Üks tõsine järeldus on see, et trenni tuleb tegema hakata, sest mu vorm on praktiliselt olematu. Veikse liigutamise peale tõmbavad lihased ennast järgmiseks päevaks valusaks ja üldse ma ei oska enam oma liikmetega korralikult ümber käia. Mis järeldub sellest, et mu parem käsi ikkagi on veidi rivist väljas. Aga üldpilt - ma mõtlen lihased jms liigutamisest tingitud tüsistused - on siiski etem kui Hiiumaa konverentsijärgne. Aga järeldusi - füüsisest tulenevaid järeldusi - tasuks sellestki teha.

Suur Reede

2007-04-06T00:38:00.000+03:00

Käes teine juba ja mina rabelen ikke töö man. Aga mis teha, lammas augub ja kõvasti.

Mis võiks ühele endast lugupidavale meesterahvale olla veel ahvatlevam pakkumine kui nelja naise esindamine koormusmatkal - kui nad just ise seeaeg rajal ei ole. Aga rajal v mujal nad kipuvad olema, sest seis on jätkuvalt masendav. Ilmselt peab ikka silmast silma ründama ja otse küsima: "Kas sa tahaksid nelja naist... koormusmatkal esindada?"

Hakkasin mõtlema, et millas ma üldse viimati sain rahuldavalt ülestõusmisaegset usuelu (loe=kirkuskäia) elada. Ei tulnud aasta meelde. See oli millalgi siis, kui isa Vello Tartus oli. Pärast seda on katelokis iga kord mingi pornjuhha olnud.

Mineva aasta polnud ka viga - just siis oli mul sõduribaasväljaõppekursuse viimane moodul ja lõpulahing. Laupäeval igatahes mina ei teinud mingit pauku - poolekaheteistpaiku küll avas tinglik vaenlane meie pihta tule - neetud paganad, eksole - ja me pidime kibekiirelt kottpimedas positsioonidele vudima. Ja pärast seda toimus pidulik õnnitlemine SBK läbimise puhul - tõrvikute ja mite just ilutulestiku, aga imitatsioonivahendite-valgusrakettidega ja oli nagu päris. Pühaba oli lõpulahing ja siis sai küll pauku tehtud ja mitte vähe. Et tegelikult vist nagu polnudki päris viga. Kontseptil kui sellisel.

See aasta peaks I ülestõusmispühal meil sideõppus olema, ma pole veel päris täpselt aru saanud, kas keegi mind seal ka näha tahab - ise tahaks küll minna - aga äkitse saab otse Aleksandrist minna. Viimane ülestõusmipüha, kui ma seal olin, siis igatahes lahkusin ma kuuepaik omiku, kõriauguni täissöönuna ja kohutavalt rahulolevana, roosa muna käes. Siis võisin ma tõeste puhta südamega kinnitada seda, mida ma ka ülehomme kinnitada loodan.

Võlg ellujäämisest

2007-03-26T00:36:00.000+03:00

Saabusid viimaks siis need pildad, mis ellujäämisel tehti. Väike valik siis nendest. Täielik komplekt neist on siin, aga maiusu, et keegi neid sealt vaadata viitsib.

Hommikusöök ehk "kas soovite võileiba ka?"

Ja siis tuli vastutegevus - üleni valges.

Kas me pole Janikaga siin ühte nägu - viiakse ülekuulamisele.

See kõik on sulatõsi, mida me teile räägime, no ausalt!

Ärge pekske, ärge ometi pekske - põlv mul puru peksti, aga ikka ei saanud nad meilt midagi teada.

Lumesussid jalga ja jrgmisse laagrisse ajama.

Naabrite onn valges

Võllid magasid muidu sellises telgis.

Naabrite elu-olu õhtul.

Veel naabreid.

Naiste silmis paistis teise päeva õhtuks veel siiski mõningane entusiasm.

Sarikate püstitamine.

Nii, vundament on valmis ehk siis meie vigvam ilma katteta.

Ja kattega.

Menüüs oli lumepallisupp.

Sellise koerga aeti meid taga.

Inimestega käitus ta muidu õrnalt.

Tegelikult mind ei ole siin...

Tglt oli vist -28 esimene öö, aga no siis me olime nigunii telgis.

Kevad või midagi

2007-03-23T00:03:00.000+02:00

Frankofoonia päevade raames näidati kolmel õhtal Paabelis filme. Eila tulin filmi pärast veel latiinotrennist veidi varem tulema ja jõudsin ähkides kohale siis, kui oli veel täistuuridel käimas belgia jookide ja suupistete tutvustus. Vist aint prantsuskeeltkõnelevatest riikidest tulevad sellised friigid, kes presenteeriks sellist assortiid nagu hallitusjuustud ja šokolaad ja õlu ja veini oli ka natuke. Kusjuures veinituju mul too õhta polnd. Eshenhauer või misseoli on vist üldise arvamuse järgi päris hea vein, aga kuidagi pealevaadates jõudsin arusaamisele, et täna see mulle küll ei maitse. Vbla oli asi ka selles, et oli aint valget ja roosat ja mina ikkagi eelistan punast. Ehkki Kallastelt sellest viltuse kaelaga pudelist - Chenet vist oli nimi - mulle roosa kah täitsa maitses. Aga vbla oli asi viltuses kaelas. Chenet on mulle varem ka tglt maitsend.

Pärast väsitavat trenni kulub õlu muidugi marjaks ära, hallitusjuust sobib ju kah kuidagi ja šokolaadki maitseb hea - olles küll miskipärast sinihallitusemaitsega. Õllesid toodavad nad miskipärast aint 0.33 pudelites. Aga samas, kui nad toodavad ka nt kirsiõlut, siis ilmselt oled üsna rahul, et pudel nii ruttu otsa saab. Pärast asisemaid marke otsustasin veenduda ka selles, et kirsiõlu ikka maitseb kah nii, nagu välja näeb, ja ma ei pidanud pettuma. Rahulolevalt ja entusiastlikult otsustasin veenduda selleski, et vaarikaõlu maitseb samamoodi kui välja näeb - ja taas ei pidanud ma pettuma. Roosa ja rõõmsana asusin ka filmi vaatama, mis - ilma igase varjundita - oli ka ootuspärane. Guinea tütarlapsest, kes läheb Pariisi ja hakkab seal laulma ja annab plaadi välja. Point on aga selles, et guinea naised ei tohi laulda, muidu nad surevad. Ja tüdrukul tekibki probleem, et nüüd tal tuleb ilmselt surra. Matused otsustab ta oma kodulinnas pidada - enne teatab ta ka oma emale, millega ta on hakkama saanud ja ema nõustub raske südamega, et ta tõesti sureb ilmselt, kui ta seda juba mitte pole. Matused on suurejoonelised - kirst on beebiroosa ja draakonikujuline ja liblikatiibadega, seest vooderdatud tibukollasega. Kirste oli seal mudu igasuguseid, ka kalakujulisi ja rongikujulisi jne, kirstu moodi igatahes ei näinud neist ükski välja. Kuna ta ise peab peielisi vastu võtma ja mudu asjatama, siis tal endal ple aega kirstus olla ja ta kamandab sinna oma õe. Vpeal peab õde peldikus käima, siis topib ta sinna oma venna. Peielised ei tee millestki probleemi, on sama roosad ja rõõmsad nagu see kirst ja üldse on kõik kõige paremas korras. Vahepeal küll ema kukub kokku, sest ta arvab, et ka tema poeg on surnt, toibudes ta lepib faktiga, et ta on nüüd vist ka surnud ja ilmselt taassündinud ja selle rõõmsa teadmise peale läheb ta koos oma tütrega lavale räppima. Igatahes filmis oli palju muusikat, palju värve ja palju ilusaid inimesi, sisu on sellisel juhul täiesti ilmselt üleliigne. Aga paar päris armast kõrvalliini seal ikkagi oli.

Tahaks öelda, et üle tüki aja üks hea film, aga ei saa, sest päev enne seda nägin ma samuti frankofooniaraames vägahead pr filmi, eelmisel nädalal Ooofilmiõhturaames sigahead gruusia ulmefilmi, "Kin-dza-dza" oli nimi, kaheksakümnendatel tehtud - nagut Ivar Põllu resümeerivalt ütles: kui Baskin ulmefilmi teha otsustaks, siis see näeks välja umbes selline - ja nädal/poolteist tagasi Küllijuures Kannibale ja Picassot ja Priscillat ja Rockyt. Kõige selle taustal ma ei saa üldse aru, milleks mingit Ekraani Tartu üldse vaja on.

Aga just nii need ilmaasjad on - prantslastele ma sokulaadi ei vii, aga see-eest käin nende oma söömas küll (no belgia oma oli küll jah).

Hatt ja nula

2007-03-19T23:26:00.000+02:00

Kuulan miskit prkeelset raadiot ja üritan samal ajal inglise keele grammatikat ja dokeelkaitsmise oponeeringut (samuti inglise keeles) teha. Kahekeeleõpe - mille tulem on ilmselt see, et kumbki ei kinnistu. Aga eraldi nendega tegelda ple liht aega. Varsti on peas sääne Paabel, et siga kah ei söö.

Muidu on krooniline ajapuudus ja aina hullemaks läheb. Ja et veel lõbusam oleks, lasin ennast Nkk ringkonna juhatusse valida, aga sellest paratamatust tõsiasjast olen ma juba aru saanud, et mitte kellelgi, kes Nkk-ga vähegi rohkem tegeleda viitsib (kõrvulukustav konstruktsioon, nespaa), ei ole aega. Aega on aint neil kes ühelgi õppusel-koolitusel ei käi, ptüi, vabandage minu mürgisust. Et mille poolest mina siis parem v kehvem olen, mul ple samuti üldse aega, järelikult ma võin endale veel kohustusi juurde võtta. Ja minu helesinine unistus kahest eel-Erna tiimist selleks jäigi - aga mis teha, kui inglise keele lõpueksam just samale ajale pandud on ja meie nn ranger-teamist enamik keskkoolipinki nühib - hea, kui ühegi kokku saab, aga ilmselt saab. Ja siis ma pean neile kuskilt viskenoad ja muu kama välja ajama, vbla veel ühtteist vahvat, selgub siis, kui mulle viimaks kohustusliku varustuse nimekiri antakse. Aga nii entusiastlike liikmete mentor on lausa rõõm olla.

Ja mul on veel üks verivärske liikmekandidaat, kellest ma ka ainult ja ainult rõõmu tunnen ja kellele ma suuri lootusi panen. Nkk kasuks otsustas ta pärast seda, kui ta mind pärast talvist ellujäämiskursust nälginud-jubaülessulanud-magamataolekus nägi - mitte et ma söönu-sooja-maganunagi hetkel palju parem välja näeks, aga no hullema on ta siis vist juba ikkagi ära näinud.

Ja jõusaalis võime me koguaeg kui tahame, käia, ja saunas peagut ka - kuime just mehi ei karda. No mind mehed küll ei häiri ei jõusaalis ega saunas. Mitte et mul hetkel sellisteks meelelahutusteks üldse aega oleks, aga no ikkagi on hea mõelda.

Prantsuse estraad on ikka mõnusalt kiiksakaks, pr vana estraad eriti. Mulle tundub üha enam, et selle ainus positiivne omadus on see, etse on prkeeles. No väike nostalgia kah. Lapsepõlv või midagi tuleb meelde.

Mõtsin veel, et viin ühele prantslasele sokulaadi selle eest, eta mulle prkeelse muusikaga plaadi teeks - ise ta seda veel ei tea, et ta selle mulle teha võiks - aga sõin sokulaadi ise ära, vott nii masendavalt see lõppeski.

Frankofiilne nädalvahetus

2007-03-14T00:02:00.000+02:00

Parema jala sääremari on omadega täiesti õhtal ja ikka veel, ehkki nädvahest juba omajagu möödas - no ei sobi mulle sellised brutaalsed eesti rahvatantsud nagu kaerajaan... Jutt käib möödunud nädvahest, mil toimusid Eesti Noorte Frankofiilide talvepäevad Kallastel. Frankofiilsusega oli nagu oli, aga ülemõistuse estofiilid olid need kohaletulnd prantslased küll - milline normaalne eestlane tantsiks vabatahtlikult kaerajaani ja lapatuult ja mul on üks tore tädi ja laulaks saaremaa valssi ja muid sellised süldisarnased laulukesi. Aga eks me katsusime vapralt vastu panna ja endast parima anda. Õnneks võtsid nad õhtu edenedes kitarri välja ja ausaltöeldes nende repertuaar lausa paitas kõrvu ja oli meile suureks kergenduseks.

Eestlased läksid Kallastele juba lauba hommikul ja kohe toimus kohustuslik jalgademärjakstegemine ehk siis ekskurss Ninakülla ja sealt Peipsi peale. Mis oli küll jääs, aga jää peal oli ohtralt vett. Tõdesin üllatusega, et minu ärapõlenud ninadega saapad on absoluutselt vettpidavad ikka, mis puttub Peipsi peal kablutamisesse. Siis imetlesime veel Alatsküla lossi ja läksime sokke ja saapaid kuivatama. Prantslased tulid õhtul aukartustäratava veinitagavaraga ja demonstreerides kohalike st eestioludega kohanemist, oli neil ka õlu ja viin kaasas. Olin juba vaikimisi leppinud faktiga, et seekord tuleb puht lugupidamisest prantslaste vastu veini juua ja imekombel ei olnudki see teab-mis jõupingutus. Kas tegu oli tõesti imeheade või ehk siis just minu maitsele vastavate veinidega - neid oli ikka paljupaljupalju - aga ma nautisin, tõesti nautisin veinijoomist endalegi ootamatult. Vbla oli asi ka õhkkonnas, mis oli prantsusest paks. Pidulik õhtusöök küünalde ja kalade ja igaste näksidega, kahvli ja noaga ja pokaaliga ja puha. Etteruttavalt olgu öeldud, et katsusin seda veiniteemat Kanni sünnipäeval testida ja pole midagi teha, seal mulle veinid niiiiväga enam ei maitsenud. Mitte et nad halvad oleks olnud, aga no ei olnud see. Mis ilmselt ikkagi tähendab seda, et minu tunded veini suhtes on üldjoontes endised, aga neid võib tugevasti mõjutada õhkkond. St täpsemalt prantslased kui sellised. Et suurest armastusest prantslaste vastu ma mõtlesin veini enda jaoks kah maitsvaks ja nauditavaks.

Tõttöelda ma enam ei mäleta, mis kamm selle prantsuse kui sellisega on, aga vbla polegi mingit kammi, lihtsalt hakkas meeldima ja meeldibki. Või vbla tuleb millaski meelde, et mis siis ikkagi.

Saun oli korralik, leil oli ka korralik - lava oli küll väike, aga leiliviskamisega tekkis sinna iga kord kenasti ruumi juurde. Lõpuks ma ikkagi halastasin prantslastele ja ootasin, kuni nad vabatahtlikult eesruumi läksid ja hakkasin siis uhama, kohe südamest. Heliefektid olid ilmselt eesruumi kosta, sest vahepeal pistis keegi pea murelikult uksevahelt sisse, jõllitas mind natuke, kuniks ta veendus, et ma elu ja tervise - ehkki ilmselt mitte küll täie mõistuse - juures olen. Kui ma juba teabmitmendat korda padavai lumme panin ja tagasiteel eesruumis väikese hingetõmbepeatuse tegin, küsis Eva retooriliselt, et kas ma tean, et ma täiesti hull olen - vastasin rõõmsalt, et selle täielikkuses ma varem nii veendunud polnud, aga üldiselt ei tule see mulle üllatusena, eriti mis saunakonteksti puttub.

Kui keris oli kogemata kombel ärauputatud ja kõik õlled ärajoodud, siis ronisime saunast välja ja jätkasime traditsiooniliselt ehk veini saatel. Magama sain millaski 4paik vist, aga kl 11 paiku ärgates oli igatahes vägagi värske tunne. Kristiina kullasõidu magasin maha, sellest oli kahju.

Pärast hommikusööki toimus aktsioon "prantslaste jalad ka märjaks". Läksime kohe sealtsamast turismitalu juurest jääle ja müts maha prantslannade ees, kellest mõni tuli surmapõlgavalt tennistega läbi pahkluuniulatuva vee. Pärast bussipeale ennast sättides tõmbas Charlene kilekotid jalgade otsa, enne kui need läbiligunend tennistesse pistis. Mulle tundub, et see seltskond on siinse elu-oluga küll päris kenasti kohanenud. Või võtavad nad seda aastakest-paari siin kui ekstreemsporti, millest pärast kodus uskumatuid lugusid pajatada. Aga igatahes olid nad väääga lahedad.

Tõe huvides olgu märgitud, et minu põlendninaga saapad on täiesti tasemel, mina jalgu märjaks eisaanudki, ehkki tahtmatult üritasin küll korduvalt. Aga need, st enamus, kelle jalad märjaks said, tunnistasid, et tegelikult oli vesi ikkagi päris soe. Ekstaole, Charlene peagut ei tahtnudki järvelt äratulla, kui mõnel meist juba kõrvad tuule tõttu peast kukkuma hakkasid, imetles seal veel tükkaega taevast ja vaadet Venemaa poole.

Igatahes väga mõnus riläksnädalavahetus oli, see täiesti juhuslikult frankofiilide pundiga liitumine oli ikka üks väärt mõte. Üldse mulle tundub, et enamus minu hetkemeeleolu ajel tehtud põhjalikumaid otsuseid on siiani lausa suurepärased ehk väga paljupakkuvad olnud - nagu nt ka langevarjurite ja reservohvitseridega ja kunagi alpinistidega liitumine seda olnud on. Täiesti selgelt pole põhjalikult mõtlemine teps mitte minu tugevaim külg, et ilmselt ei tasu siis sellega ka eriti vaeva näha.

Ja selle optimistliku tõdemusega ma lähen homme oma inglisekeele vahetesti tegema.

Ps. Vaatasin seda trükiviga seal titles ja leidsin, et see näeb piisavalt armas välja, et seda mitte parandada.

Tärnistamine ehk värsked lambilipnikud

2007-03-02T20:03:00.000+02:00

Piinlik moment küll, aga no missa teed. Ja kuima endale just 8-tonnist tava-ebatavavormikomplekti muretseda ei kavatse, siis õnneks ple mul neid tärne nagunii kuskil kanda.
Et siis üritus toimus täna Laidoneri muuseumis ja saadi kiiresti ühelepoole. Kirjata ma sest suurt ei viitsi, las pildid räägivad enda eest.
Kõik pildad Kaitsejõudude peastaabi kopiraidiga, nende galeriist saab ülejäänuid ka vaadata.

Instrueerimine: "... ja kui kindralmajor Laaneots sisse astub ..."

"... siis meie lööme kulpi ja teie katsute niisama viisakalt seista"

Näe, siia mahub veel tärne!

Kohustuslik grupikas.

Blaa-blaa-blaa...

Libalambilipnik

Talvine ellujäämine ehk pole toitu, pole probleemi!

2007-02-26T21:50:00.000+02:00

Viimaks, pärast 3-4 aastast ebaõnnestumist, õnnestus mul see aasta viimaks jõudagi talvisele ellujäämiskursusele. Kuni viimse hetkeni oli kahtlusi - kas mitte temp tõttu ära ei jäeta, nagu kuuldavasti eelmine aasta juhtus; kas ma mitte enda temp tõttu, nagu seda viimased aastad juhtunud on, minna eisaa; ega mul labori personali seas ei juhtu temp sama nalja viskama, et seda tööjõudu liiga väheks jääb jnejnejne. Aga kõige kiuste mul siiski õnnestus minna.

Sedapuhku olid tõesti lausa massid kohale tulnud - oma 20 inimest, ehkki registreerinud oli hulka rohkem, nagu tavaliselt ikka kipub olema. Väike loeng, süüa seekord enne ei antud - suvise ellujäämise eel puugiti meid malevas ikka korralikult täis enne - varustuse kontroll ja masinatele. Juba masinas tekkis vajadus oma varbaid ja sõrmi liigutada, sest muidu kippusid need jäätuma. Viidi kuhki Põhja-Tartumaale, Varast igatahes sõitsime mööda ja siis kuhki võpsku vahele. Visati metsavahele keset teed maha, anti kaart kätte ja siis pidime viimase lõigu ise orienteeruma. Miski 5-6 km tuli vist ära, vahepeal panime igaks juhuks veidi võpsikusse kah, aga mitte palju.

Veendusin kurvas tõsiasjas, et minu kõige mugavamad sõdurisaapad, mis ma lahingukoolist sain, olid mõeldud sihtotstarbeliseks tarvitamiseks vaid suvisel aastaajal, kui nad just teadlikult uiskudeks disainitud polnud. Olin nagu lehm libedal jääl ja pimedas libedal metsavaheteel jalgelpüsidaüritamine võtab kirjeldamatult energiat - eriti, kui tempo on selline mõõdukas patrullvõistluste alguse oma. Janika pakkus mulle küll vastutulelikult oma tuge, aga mõnda aega tema najal koperdades jõudsin ma arusaamisele, et üks kukkuv ineme on ikka parem kui kaks, sest suure tõenäoga oleksin ma talt jalad alt ära sõitnud. Paar korda saingi käe maha. Seepst olin üsna rahul - ja ka üsna märg - kui me viimaks laagripaika jõudsime. Seal ootas meid meeldiv üllatus - kuna seks ööks lubati -30, siis lubati see öö meil armulikult veeta telkides. No kirjeldamatu luksus! Nagu läheksid Ainult telk püsti panna - plats enne muidugi lumest puhtaks kaapida ja kõik juurikad välja kitkuda -, küttepuid teha, küljealust ehk kuuseoksi hankida, teevesi keema panna ja ongi kõik. Ometigi võttis meil see kuni kl 2-ni aega ja seega jäi valvesoleku ajaks per nase kõigest pool tundi. Sest äratus pidi olema pool kaheksa või millaski sealkandis.

Ma pole kunagi varem olnud nii rahul sellega, et mul magamiseks nii ahtake ruum on jäetud. Nimelt moodustas minu magamisvarustuse +5 ja +20 magamiskotid, mis kokku tegid vist oma tubli 0 kraadi. Matti varustuse nimekirjas ette nähtud polnud, seepst ma seda ka ei võtnud ja tegin endale siis prügikotist ja telkmantlist mingi küljealuse. Pressisin ennast Janika ja Katrini vahele ja kuigi mul uni oli väga katkendlik, ei olnud see teps mitte külma pärast. Kui minu ahjuvalvekord tuli, siis ronisin üle kaasmagajate jalgade ahju ette ja seal oli lausa palav. Koolitajad hoidsid meil ikka silma peal ja minugi valvekorra ajal astus üks neist telki uurima, et kuidas olukord on. No kuidas saab olukord midagi muud kui suurepärane olla köetavas telgis!

Hommikul lürpisime männiokkateed ja hammustasime nn võileiba ehk siis vaarikavarsi peale. Nende närimine oli küll rohkem aja surnukslöömise eesmärgil, midagi toitvat sealt küll ei saanud. Ja ega kõht õigupoolest kah veel tühi ei olnud.

Harak ennustas, et teisel päeval kl 11 paiku tuleb see langus, mil on kõige masendavam ja raskem olla, et kui see läbi saab, siis organism harjub ära. No ma ei tea, sellel kellaajal lasime me Janikaga mööda laagrit ringi, suu kõrvuni peas ja näod säramas. Aga sellega tuleb kah ettevaatlik olla, mind on küll õppustelt seepst ära saadetud, et mul liiga hea olla on.

Pidime endale lumesussid tegema, mis aitavad paremini lumel liikuda ja jätavad jalad kuivaks. Poole sussitegemise pealt aga ronis metsatukast välja nördinud vastutegevus, kes kurtis, et nad ei saa ju nii kedagi vangi võtta, kui kõik ainult telgis ja selle ligi istuvad. Seepeale teatati meile mõne aja pärast, et vaenlane on meie asukoha tuvastanud ja kobigu me metsa ennast ära peitma. Meid saadi kiiresti kätte ja viidi nn ülekuulamisele - et me saaks kah maigu suhu, mis tunne on sõjavang olla. Käed seoti kinni ja must prügikott tõmmati pähe. Me Janikaga üritasime ennast meeleheitlikult kokku aheldada ja nn vangivalvurid tulid ka meie palvele vastu ja sidusid meie käed ka omavahel kokku. Minul kusjuures õnnestus üsna pikka aega ilma prügikotita olla - tore oli vaadata, kui ühte nägu kõik kaasvõitlejad mu ümber olid - , kuniks see möödalask viimaks avastati ja mullegi see minu protestile vaatamata pähe tõmmati. Genfi konventsioonist need vennad küll kuulnud polnud, õiendasin nendega natuke sel teemal ja kuna kott peas ringirahmeldamine oli veidi ohtlik, siis trügisime Janikaga kohe ülekuulamisjärjekorra etteotsa. Ülekuulamistelgist kostis aegajalt laske ja roppu kisa-sõimu. Päris huvitav. Janika uuris, et mida seal tehakse, mispeale keegi valvuritest võikalt irvitas, et teadagi, mis naistega tehakse. Selle rahustava teadmisega meid telgi suunas lohistama hakatigi. Tuletasin neile valjuhäälselt oma õigusi meelde ja seda, et kuna meid on kaks ühes, siis võiks meie eskordiga veidi ettevaatlikum olla. Telgi ees kamandati meid põlvili - et me telgiuksest sisse mahuks - ja lükati telki sisse. Andsime omalt poolt üsna mõjuka heliefekti - ma ei tea, mida ülejäänud küll arvata võisid. Aga no kui minuga juba niimoodi käitutakse, siis mul on õigus ka oma emotsioone sama tormiliselt väljendada. Kotid tõmmati peast ja nõuti nime. Janika oli hot ja mina dog. Vahepeal läksid meil küll nimed veidi sassi, sest ülekuulaja ei tahtnud meid miskipärast uskuda ja nõudis meie nimesid üha uuesti ja uuesti - lastest vahepeal telgiuksest automaati ja visates sinnasamma ka granaadi, imiteerides noaga minu põlve lõikumust jms. Lõpuks ta väsis ära ja leidis, et me oleme kahtlased tüdrukud ja mingu me nüüd minema. Mitu korda maha lastud ja äraretsitud põlvedega me sealt väljusimegi. Üldiselt oli see ülekuulamisprotseduur alla ootuste igav.

Lõunaks tuli telk kokku pakkida - pidime teise kohta edasi liikuma. Kobisime autodele ja sõit oli nii pikk, et jõudsime juba malevast ja saunast ja söögist fantaseerima hakata - et äkki ikkagi täna juba saame minema. Ent selle kena mõtte juures oli üks loogikaviga - meil lasti kuuseoksad kaasa võtta. Ja see tähendaski seda, mida see tähendama pidi - pidime uues kohas endale nüüd juba ise onni ehitama. Vabal valikul, mis tüüpi. Valisime püstkoja ja nagu pärast selgus, ei pidanud me seda kahetsema, sest kokkuvõttes oli meil kõige soojem elamu - ehkki kõik, mis oli lõkkest kaugemal kui pool meetrit, jäätus üsna momentaalselt - minu niisked salvrätid olid igatahes jäätunud salvrätid, tuvastasin ma. Tüdrukutele anti mingi lahtiste seintega varjualune ja teised kaks gruppi tegid endale kaldkatusega onni.

Kuuseokste ja puude järel käimine ei olnud enam teps nii lihtne kui eelmine õhtu. Jalg jala ette ja aeglaselt, paar sületäit oksi ja puid ja siis 10 min puhkust. Tempo oli täiesti tuntavalt langenud. Tuju väga mitte st kohati hakkas mingi apaatsus tekkima. Et savi sest onnist, nigunii on seal külm, nigunii on öösel väga külm, ah ma võin siinsamas oksahunnikus kah magada st külmetada, no täitsa savi. Õnneks suutsid meie grupi mehed siiski niipalju innustada, et poolvägisi ennast oksi tooma ikka vedasin. Tüdrukute grupp olla olnud üsna kustunud; kui ma oleks teistsuguses tiimis olnud, siis poleks ka mina kustumisest kaugel olnud. St ega ma ei olnudki ilmselt, aga meie grupijuht oli piisavalt entusiastlik ja ehkki Janika enam nii sagedasti nalja ei visanud, oli ta siiski silmaganähtavalt optimistlik. Hea hing, loovutas mulle koha lõkke kõrval ja andis oma fliisiteki mulle külmumise vältimiseks.

Ikka sületäis oksi ja puhkus. Ja joomine - omal nahal sain tunda, et joomine on tähtis - neil hetkedel, kui tundus, et kompuuter hakkab kokku jooksma, siis teine sama tugev tunne ütles, et nüüd tuleb küll sõõm vett võtta. Koukisingi pärast iga oksaringi oma ihusoojendatud välipudeli põuest välja - igal pool mujal oleks ta jäätunud, seepst olid meil pudelid nööriga kaela kapsunite alla riputatud.

Mingi ime läbi ja parajate jõupingutustega saime oma onni viimaks valmis. Sisse minnes sai üsna pea aru, et valida on kas ärakülmumise või vingumürituse vahel ja hea positsiooni korral võib need mõlemad korraga ka saada, sest märjad - ja külmunud - puud ei põle mitte ereda leegi ja suitsuta. Aga soojus tundus esmatähtis ja seepst sättisime ennast kipitavate ja vettjooksvate silmadega võimalikult lõkke ligi. Koolitaja tuli meid vaatama ja uuris meie silmaganähtavalt väikest puuhunnikut vaadates, et kas meil ikka küttepuid jätkub. Teatasime entusiastlikult, et ilmselt mitte. Mispeale ta nentis, et väga hea, et me sest ka ise aru saanud oleme. Olime nõus, ent keeldusime selle vastu midagi ette võtmast. Kuniks meie grupijuht leidis, et liigutades on võimalik kiiremini sooja saada ja läks välja puid hankima. Iga kord sisse tulles nentis ta üllatunult, et sees on vaat et külmemgi kui väljas, et krt, tema teeb ilmselt terve öö puid, sest magada niikuinii ei saa, aga siis on vähemalt soe.

Ronisin magamiskotti ja tõmbasin ennast nii krõnksu kui vähegi võimalik. Ei olnud külm. Vbla seepärast, et teist külgepidi olin peagut lõkkes, kust mind lõkkevalvur aegajalt vastutulelikult välja lükkas. Mingi ime läbi ma magamiskotti ära ei põletanudki. Erinevalt ühest meie grupiliikmest.

Keegi tuli sisse ja rääkis veerandist kalkunist, mis meile antakse. Teatasime loiult, et ah loll nali ja jääme parem magama, aga tõepoolest tuligi veerand kalkunit. Viskasime selle oma mannergusse ja panime kuuseoksi maitsestamiseks juurde - midaig muud meil ju polnud.
Hiljem selgus, et teised grupid olid suure näljaga enda jao peagut pooltoorelt ära söönud, aga kuna meie grupp paistis silma tasakaalukuse ja ettenägelikkuse poolest - ehkki oma rolli mängis ka asjaolu, et enamus meist magas ehk siis sättis ennast juba magama siis, kui see kalkun toodi ja söögist on raske vaimustuda siis, kui külm on - siis meie kalkun kees kenasti üle tunni ja sai täitsa pehmeks. Ja ka söömine toimus pühalikus vaikuses ja rahus ja keegi ei kiirustanud jagajat takka.

Mina suhtusin alguses sellesse kuuseoksamaitselisse kalkunisse umbusklikult, aga kui ma tüki proovida sain, siis ma mõistsin, et see on parim liha üldse, mida ma kunagi saanud olen. See maitse tõesti hea ja ka kõige parema tahtmise juures ei saanud seda magedaks nimetada. Kalkun söödud, paistis elu veel ilusam kui enne - no ega ta ennegi väga kole polnud, aga liiga ilus kah just mitte. Jama oli ainult see, et kui liigne ving südant liiga pahaks ajama hakkas, siis oli oht, et see kalkun võib veel niimoodi sama teed mööda välja tulla. Selle vältimiseks käisin vahepeal väljas värsket õhku hingamas ja tõin natuke puid ka juurde. Ja siis keerasin ennast magama.

Minul külm ei olnud, aga läbi (pool)une kuulsin sageli sõnaohtrat arvamusavaldust liiga madalate temperatuuride kohta ja selle järgnevat küttepuude tegemise müra väljaspool telki. Ja küttepuude sissetulles taas vürtsikat arvamust telgi sisetemperatuuri kohta.

Minu valvekorra ajaks hakkasid puud st kuivad puud otsa saama. Kuidagi sain hakkama. Ja isegi Janika, kes oli päras mind, sai hakkama. Janika valvekorra ajaks vahetasime kohad ära st lasin Janika lõkke juurde ja imelikul kombel ei hakanud mul isegi seal telgi seina lähedal häirivalt külm. Samas, üks tegelane, kes magas kah lõkke ligi -25 magamiskotiga, olla öö läbi külmetanud. Ma ei tea, ilmselt Jumal hoiab lolle ja lihtsameelseid (loe: inimesi, kes lähevad -30 kraadi juures metsa ellujääma nullise magamiskotiga), aga mul ei olnud kordagi magades nii külm, et see mu und häirinud oleks.

Hommikul hakkas koertega tagaajamine - õieti ühe koeraga, kes oli kui sõbralikkus ise. Igatahes kui ta meie telgi juurde tuli ja juba eesmärgiga inimese jälgi võtta - mind jäeti lõkkevalvesse selleks ajaks - siis vaimustas teda palju rohkem minu okste korjamise protseduur ning ta üritas kõigepealt mul käest oksa ära võtta ja seejärel mulle ühte ilmatu suurt kaigast kätte tuua. Meie onni sisse ta väga meelsasti minna ei tahtnud - no kes olekski tahtnud /peale surnukskülmumisega silmitsiseisvate isikute muidugi/, see oli vingu täis ju.

Inimesed kätte saadud, oli aeg laager kokku pakkida ja malevasse sööma ja sauna. Puder maitses hea. Ehkki mul oli pärat poolt kaussi juba kõht täis. Metsas mõned grupid ainult sellest rääkisidki, kuidas ja mida ja kuipalju nad tsiviili naastes söövad ja ehkki sellele mõelda oli mõnus, siis teadsin ma paratamatult ette, et ma võin küll unistada kahest-kolmest praest, aga reaalselt saabki mul kõht täis juba peale esimest poolt kausitäit. Aga süüa oli ikkagi hea.

Esmaspäeva hommikul üles ärgates oli tunne selline, nagu Janika ütles selle kohta - nigut oleks kolm päeva joonud. Pea veidi uimane ja üldse veidi nõder olla. Aga see oli ilmselt sellest, et eelmine päev sai liiga palju söödud, järeldasin ma. Oleks pidanud aegamöödamini, aga või sa saad.

Päevakajaliselt

2007-02-14T19:47:00.000+02:00

Toomas Hendrik on ikka nii muhe mees, tegi sõbrapäevapuhul sellise avalduse.

Lahe. Ma olen nüüd mõnda aega õhku täis ja lendlen lae all.

Mitte et ma selle teadmisega üldse midagi muud teha saaks, aga no sedagi, eksole.

ullumaja buffet

2007-01-29T20:24:00.000+02:00

Katse on ametlikult alanud ja üsna pea ongi eluspõrgu. Rõõmustavaid uudiseid ka aina tuleb ja tuleb - see prantslanna, kes meile postdokki tulema pidi ja keda me selle raames oleks ka ohjeldamatu abitööjõuna vindikatse juures kasutadasaanud tervelt kahe aasta vältel, sai teise pakkumise ja läheb sinna. Seda ma olingi alul üllatunud, et miks ta üldse siia tuleb, ja näe, ega lõppeks ei tahtki tulla... Ja kõige nördivamapanev selle kurva fakti juures on see, et nüüd pole mul üldse nii suurt motivatsiooni prkeel kiiresti ja korralikult selgekssaada. Oeh..
Aga see-eest (veel ei tea, kas õnneks või kahjuks) tuleb meile miskine hispaanlanna oma bakatööd tegema ja teda peaks saama igakülgselt katse jaoks ära kasutada - ehkki liiga palju meil loota kah ei lubatud, aga no ega ta vast nii hull ka ple, et kohe millekski ei kõlba. Aga ei, ma ei hakka nüüd sellepärast ipskeelt õppima, ehkki tema inglise keel olla suhteliselt konarlik ja temaga tema emakeeles suhtlemine oleks märgatavalt olulisem kui seda prantslanna puhul oleks olnud. Aga liht prkeel on minu ammune armastus ja kinnisidee, ehkki unaruse hõlma selle õppimine tihemini jääb kui hädapärast vaja oleks.
Siis mingine tudeng on meil ka veel natukene kasutada - tema räägib eestikeelt - ja eks me siis sellise koosseisuga katsume hakkama saada.

Ja justnimelt sellepärast, et katse juba algamas ja veel rahulik suhteliselt, ei viitsi ma mittekuimidagi teha, kui mul see võimalus avaneb. Sest ma tean, et varsti ple hool ega hoobil vahet ja seepst ma katsun praegast ärakasutada iga väiksematki hetke ja nautida täiel rinnal mittemidagitegemist, ehkki selle ajaga saaks paljugi olulist ärateha. Aga liht ei raatsi. Isegi Meegomäe memuaaride lõppu ei viitsi treida, ehkki see juba liigagi kauaks marineerima jäänud.

Ähvardavad siin vahelduva eduga külmalainega, aga ple veel misikit avestatavat temp langust olnud. Üheks ööks, kui eriti karme miinuskraade lubati, siis kaapisin endale õhtal kohusetundlikult paar tekki lisaks peale, aga mõne aja pärast pidin need kõik uuesti pealt ära viskama, sest võimatult palavaks läks. Termomeeter jätkas oma langemise traditsioone, seekord tegi ta seda tõesti kõikvõimalikes dimensioonides, otsisin teda mõnda aega kapialt taga ja lõpuks leidsingi, tükkide kaupa. Ekstaole.

Ja aprilli lõpus tuleb meil traditsiooniline esinemine Vanemuises. Ja augusti lõpus konverents Uppsalas. Mainin ära seepst, et juba praegu pean ma nende mõlemaga omajagu tegelema. Selle nädala jooksul pean ma dokkoolile esitama täieliku aruande, mis minu konverentsil osalemine maksma võiks minna ja eelkõige seda, miks mul üldse sinna vaja minna on ja mida ma seal teha kavatsen. Nagut bioloogid ise ei teaks, et konverents tähendab ca 5-6 päeva (sõltuvalt konverentsi pikkusest) joomist, aga ikka tahavad nad lugeda mingit aatelist juttu enesearendamisest ja kontaktide loomisest jms. Ja esinemiskostüümedega peame me juba praegast tegelema - et ei jääks nii viimase peale, nigut aasta tagasi, mil me saime kostüümid selga alles esinemispäeva hommikul ja siis oli juba lootusetult hilja midagi parandada ja sul jäi üle lihtsalt loota, et top püsib kuni tantsu lõpuni selleks ettenähtud kehapiirkonnas.

No ja vahepalaks tuleb muidugi igapäevaste asjadega st katse ja eksamid jms ka tegeleda. Aga praegu ma luban endale veel natukene logelemist.

PS. Viimase aja stiilsemad komplimendid: "Kui ma hetero oleks, siis ma oleks sinusse kõrvuni armunud!", "Kui ma lesbi oleks, siis ma oleks ka sinusse armunud..."
Nüüd arvake ära eelpoolkõnelenute sugu ja soolised eelistused. Õigesti vastanute vahel... ah, ma parem ei ütle, mis välja loositakse, jäägem sündsuse piiridesse.

Big trout

2007-01-14T20:14:00.000+02:00

Kuima uue aasta esimestel päevadel tööle ilmusin, siis tatistavad-rögisevad mehed uurisid nördinult, et miks mina veel haige ei ole. Lubasin neile, et kui ma veel pikemalt nende seltsis peaks viibima, siis see juhtub üsna pea. Kuivõrd mul neid vältida ei õnnestunud, siis pärast kolmekuningat see juhtuski.

Traditsioonilise ennustamise tulemina sain hea une, närvikõdi ja suure forelli. Kui see viimane juhtuma peaks, siis mehed mul siin vihastaksid ennast vist küll siniseks suurest kadedusest, sest suur forell on midagi müstilist, see on selline asi, millest kõik on kuulnud ja mille olemasolu on väidetavalt tõestatud, ent keegi pole teda veel näinud. Aga sa ei leia kalameest, kes ei teaks kedagi, kes ei teaks kedagi, kes ei teaks kedagi, kes oleks selle tegelase omaenda kätega jõest välja tõmmanud.

Kui möödunud aastaid meenutada, siis mingi periood sain ma seetsinaselt ennustamiselt vahetpidamata närvikõdi. Ja ühele sellisele aastale langes ka Kaukasuse retk ja Prantsusmaal käik, mis oma adrenaliinirohkuse poolest ületavad küll jätkuvalt kõik minu senikogetu. Mingi hetk hakkas üle viskama ja siis ma nõudsin kolmekuningapäeval jalgu trampides rahu. Paaril aastal sain ka selle, aga no ma ei tea, viimane rahulikumat moodi aasta oli mul vist küll rohkem kui 10 a tagasi, millaski enne Tartu tulekut igatahes. A vbla on juba liigse närvikõdi puudumine tõlgendatav rahuna, oleme tänulikud sellegi eest. Ja siis olen saanud veel nii hea, et pärsia šahh puhkeb nutma ja tõepoolest nii see läks ka - pärsia šahhist maidea, aga insta oli küll vaimustet minu jõulupeoorgunnist.

Igatahes eilane pidu mõjus mu tervisele pigem hästi. Märkimisväärne on ka see, et õhtu otsa olin aint vee ja mahla peal, sest see tõbisemine oli organismi nii piisavalt ära kurnanud, et alkot eitaht, liht füsioloogiliselt hakkas vastu. Küll aga tuldi kohe lausa seltskonniti ütlema, et ma näen täna väga ilus välja - joomine teeb küll naise koledaks, aga mõne ehk teeb ilusamaks ka, sõltuvalt sellest, kes joob, kas vaataja v vaadatav. Samas aga Bjanx saatis nii mõnegi, kes minu nime-nägu kokku ei viinud, mind otsima juhisega "näeb välja nagu natsipolitseinik". Ja nad leidsid mind suurema vaevata üles selle kirjelduse peale.

2007-01-03T19:42:00.000+02:00

Aaaaruanne

2006-12-30T23:06:00.000+02:00

Üldiselt on need erinevad aastad mu peas segi kut pudur ja kapsad ja erandiks ple seegi aasta. Miskeid lubadusi ma and ple ega andma ka hakka, olen selleks juba liiga mõistlik. Aga kui võtsin hetke ja mõtlesin tagasi mööduvale aastale, siis esimese hooga meenus üks positiivne ja üks negatiivne fakt:

1) ma ei ole sel aastal kordagi lauapeal tantsinud
2) olen käinud kirikus aint meie peapiiskopi Philippe Ilusa peetud missadel

Kui mõni nüüd arvab et see esimene positiivne tähelepanek on, siis arvaku veel korra, sest tegelikult on kohalikus geokanoonilisjuriidilisjnejne-kontekstis Philippe vägagi arvestatav tegija ja üks mu lemmikuid. Või no palju meil siin üldse on sellised preestreid, kes ei häiri...

Hea sõnaga meenutaks siinkohal veel ka seda hoogtöö- ja palvelaagrit Kodasemal isa Arturi käe all, mis taastas hetkeks taas lootuse katoliikliku elu võimalikusesse Maarjamaal. Et nad sinna Kodasemale ka nii harva satuvad... Sealt on pärit ka ühe elu lõbusama missa mälestused - paar inimest lausa olid sunnitud kabelist lahkuma, kuna neil tekkis täiesti homeeriline naeruhoog. Süüdi polnud üldse mitte isa Artur, vaid üks väike koerake, kes ka iseenesestmõistetavalt missast osa võttis ja ennast seal väga sundimatult tundis ja reageeris igati adekvaatselt kogu oma miimika ja kehakeelega isa Arturi tekstile.
Pärast missat läks isa Artur mingi seltskonnaga aeda ja hakkas seal midagi sõnulkirjeldamatult arusaamatut tegema - ronis redeliga puu otsa, riputas ennast oksa külge ja allajäänud üritasid siis teda jalgadest tõmmata. Igatahes tundus neil kõigil väga lõbus olevat, selle kinnituseks loopisid nad isa Arturit vahepeal heinaga. Jõllitasime neid hämminguga läbi köögiakna veidi aega - see meie Skeptikute Kongregatsioon - kuniks Rebane turtsadades selja pööras ja topeltsarkasmiga märkis: "Ma ei saa aru, miks usklikke napakateks peetakse, no tõepoolest!!"
Ei saa aru jah...

Ent selle negatiivse fakti kompenseerimiseks olgu mainit, et ma sel aastal jaanipäeva varahommikul silkasin ihualasti mööda rukkipõldu. Õnneks kustutas meie ihufotograaf mingi hetkelise segaduse/selguse ajel enamus sellealast fotomaterjali ära, nii et mul ei saa tekkida vähimatki kiusatust siia illustreerivat materjali panna.

Ja ongi aasta nö tulipunktid kokku võetud, ülejäänu ei vääri eraldi väljatoomist.

Taastumine

2006-12-30T01:35:00.000+02:00

Mu enamus ehk peagut juba kõik sõrmed on üsna sidemevabad ja funktsioneerivad jälle ja ei tulnudki ühtegi neist amputeerida ja üldse on kõik peagut paremas korras. Kui ülejäänd füüsis vahepeal järjekindlalt oma osa ei nõuaks. Sest vahetult pärast õppust käis veel siin Tartus paras Mahtra ja eiolnd aega haige olla. See-eest jõululaubale kodo naasesin ma üsna poolsurnult, jõululauba veetsin sirakil voodis ja kõik mu liikmed ja liigesed valutasid ja kogu keha oli ütlemata hell, no nagu mingi tõsisemat sorti gripp oleks. Tglt nii hull asi ei olnd, liht mu organism otsustas võtta talle õigusega kuuluva osa puhkusest ja kuna ma ise selleks valmisolekut ei näidanud, siis võttis ta mu lihtsalt rajalt maha.

Ja unes näen mingeid imelikke asju ikka veel. Esimeste öödel ei saanud ma üldse aru, kus ma olen ja koguaeg oli tunne, et kohe ma pean kuhugile jooksma ja oli selline poolunine olek. Mingi öö nägin ma unes, et ma olen kuulipildur ja miskipärast õnnestus mul oma kuulipilduja pidevalt kuhgile maha unustada ja siis ma otsisin seda palehigis, jällegi olin poolunes ja ärgates ma loomulikult kullarit enda kõrvalt ei leidnud ja see tegi mind tõsiselt murelikuks - ehkki enda kõrvalt voodist kuulipilduja leidmine võiks pigem rohkem murelikuks teha - ja ma hakkasin seda unes jälle otsima. Selline tõsine paranoia. Ja kui prantslased mulle külla tulid, siis enne seda ma nägin unes, kuidas ma pean neid kuidagimoodi oma rühma lisama ja relvastust kõigile ei jätkunud ja seda tuli kuidaig ümberjagada jnejne. Haige, täitsa haige. Ehkki nagu Ehte arvas, et me olime selle kammi sees liiga vähe, et ära harjuda, et paar kuud v mingi sellise aja peale harjub ära ja siis ei näe enam unes.

Saks näitas mulle mingite tsehhide sõjateemalist arvutimängu, mis on kohe nagu päris ja kus saab surma ka - mitte nagu teil seal õppustel, kus te paukpadrunitega lasete, toonitas ta halvustavalt. Sain küll surma ja kohe korduvalt. Sest ma ei leidnud seda pikaliheitmise nuppu kunagi piisvalt kiiresti üles.

Mingi osa tut.ringkonnast on ettevaatlikult uurinud, et kas ma midagi muud ka teen v käingi ainult sõjas. Eks ta ole jah, see sõjateema kütab kirgi üles, on rohkem, mida meenutada ja tõttöelda leiab sealt rohkem meelierutavaid momente kui nt artikli kirjutamise protseduurist. Ehkki ma ei taha sugugi öelda, et teaduse tegemine kiretu on, vt jälle allpoolt, konverentsid kipuvad olema küll meelierutavad ja üsnagi - paraku ka valulikul kombel - meeldejäävad.

Ja lõpetuseks meenutaks ma taas hea sõnaga oma tädipoega, kelle blogi kaudu saab tõmmata üht suurepärast noortefilmi.

Coming soon

2006-12-23T21:09:00.000+02:00

Kuima klahvidele paremini pihtasaama hakkan, siis ilmuvad siia ka viimase etapi Meegomäe memuaarid. Sest hetkel sõrmed sügelevad kut hullud ja tuikavad närviajavalt, millegi vastu minnes teevad koledal kombel valu ja on üldse kuidagi ebaadekvaatsed – aga see on ilmselgelt märk paremuse poole, nii karm kui see ka poleks, sest viimati tundsin ma (ent see-eest väga eredalt) mõnda neist nädal aega tagasi kümne minuti jooksul pärast seda, kui nad ennast Carl Gustavi ja AK-4 ülearu tormilise kohtumise vahele segasid. Pärast seda meeldejäävat kümmet minutit nad lihtsalt langesid mingisugusesse letargiasse või siis varjusurma ja keeldusid kuni eilseni ümbritsevaga mistahes moel suhtestumast. Randmed mul juba mõnes suunas painduvad, aga automaadi vinnastamisega (automaat, my ass, mida peab iga lasu järel vinnastama, eksole) olen needki veidi ära tõmmanud.

Kui juhendaja nägi mind sidemeis kätega uksest sisse astumas, siis esimesed 5 minutit ta lihtsalt naeris ja siis teatas, et ta ei ütle mittemidagi. Pidasin siiski vajalikuks mainida, et Hiiumaa konverentsijärgsed vigastused olid mul siiski laiaulatuslikumad ja hullemad (vt allpool).

Stay tuned igatahes, Meegomäe memuaarid last part coming siis kui oma esijäsemete distaalseid osiseid taas sihtotstarbeliselt juusida saan.

Dagö järelkajad

2006-12-07T01:02:00.000+02:00

Hullemad armid on juba paranenud ja tänu sellele tulevad need kergemad vigastused esile nagu õlavarre lihasvenitus ja sinikas jala peal. Ja käsi juba liigub, ehkki kohutavalt valus on teda kuhugile ära lüüa küünarnukkipidi v üldse seda küünarnukki mingil moel kasutada.

Lohutav oli teada, et veel nii mõnigi meist tundis ennast järgmisel päeval üsna sodina ja nii lihasvalusalt, et läks päevaks Haapsalu Spaasse ennast turgutama. Niiet ma võin endale ikka vastu rinda peksta ja suhteliselt raudse tervise üle uhkust tunda, mina hakkasin kohe Tartusse saabudes intensiivselt tegelema enda vormiviimisega, sest ca kahe nädali pärast pean ma Meegomäel NATO füüsilise võimete testi tegema. Avastasin, et kätekõverdusi tuleb teha nii kiire tempoga, et enne ei jõuaks ära väsida, kui piisav hulk tehtud. Kõhulihaste puhul seega aga on kiire tempo pigem vastunäidustatud.

Saabusid ka esimesed pildad meie konverentsilt. Nagu allpool näha, tegime me seal tegelikult ikkagi teadust.

Pole midagi öelda, tore on ettekannet teha

...kui see vähemalt mingile osale publikust suisa rõõmu pakub.

Pärast viimast ettekannet ja õhtusööki oli ette nähtud aeg diskussiooniks

Igatahes nüüd ma saan aru, miks ma diskussioonis alla jäin - kastu sa keskenduda, kui sinu enda supportteam sind samal ajal naerma ajab!

Aga siinkohal ma ka fotoreportaažiga lõpetan, edasised diskussiooniteemad on liiga spetsiifilised, et laiemale avalikkusele huvi pakkuda.

Joomaökoloogid Hiiumaal ehk conference of Avian reproductive physiology in Dagö

2006-12-04T19:46:00.000+02:00

Küünarnukkidel on suured verevalumid, vasak käsi ei taha kõigis suundades hästi liikuda, käelihased on valusad, siit-sealt on tükike nahka puudu, üksikud muhud ja kergelt sinine silmaalune - ühesõnaga naasesin Hiiumaa konverentsilt. Ja olgu mis on, aga mulle tundub, et füüsilise koormuse kohapealt see üritus linnaõppusele alla küll ei jäänud, kvalitatiivse küljega muidugi on nagu on. Kusjuures ma ei jätnud seda mitte meie professoritele mürgiselt mainimata, millise ohvri ma konverentsile tulekuks tõin ja kuidas mu süda verd tilgub. Nad lubasid seda igatahes vääriliselt hinnata ja meenutada seda mulle punktide andmisel - mitte et mul miskeid lisapunkte üleüldse vaja oleks, aga vähemalt näitab see seda, et nad on adekvaatselt aru saanud ja suhtuvad täies tõsidusega minu toodud ohvrisse. Peaaegu et minu võit, võiks öelda. Aga jah, võit ainult sellel tasandil, sest muudes aspektides pidin ma küll tunnistama oma allajäämist - aga kõigest sellest kohe lähemalt.

Esimene õhtu möödus rahulikult ja kuna üllatavalt polnudki sellel konverentsil õhtuse diskussiooniklubi vaikimisi osa saun ja kast-paar õllet, siis sai ka suhteliselt vara magama. Teisel õhtul oldi juba eelmainit faktiga paratamatult lepitud ja avati alistunult oma rahakoti rauad. Poolel seltskonnast oli ka ettekanne tehtud ja pinge seega maas. Pets oli oma ettekandes rääkinud punase veini kasulikkusest ja tundus, et ta oli ka ise oma juttu uskuma hakanud, sest kogu õhtu jõi ta ainult punast veini ja kinnitas, et kõik teised peaks seda ka tegema, kui nad tahavad oma tervist parandada. Etteruttavalt olgu öeldud, et jrgmine päev oli Pets ainus, kes ennast haiglaselt tundis - nohu, kerge palavik ja üldine roidumus. Ülejäänud jõid valdavalt õlut ja neil ei olnud häda midagi. Õhtu edenedes leidsin endale seda üritust otsapidi organiseerivast väliseestlannast (Hiiumaal sündinud, Rootsis ja Kanadas õppinud ja elab vahelduva eduga Rootsis ja Kanadas) mõttekaaslase - ka tema oli karates käinud ja seega väga avatud igasugusele füüsilisele jõulisemale suhtlemisele. Tema tuligi sellele ettepanekule kätt suruma hakata ja tegime rootslastele selgeks, et nüüd tulevad eesti traditsioonilised rahvusmängud ehk siis naiste käesurumine. Njah. Paraku oli Mare samavõrd tark kuivõrd ilus kuivõrd tugev - kui ma kahte esimest veel koos kohanud olen, siis nende koosesinemisel võin ma peagut kindel olla, et tolle viimase st tugevuse loorberid korjan mina, ent seekord - võta näpust. Pusisime mis me pusisime ja ehkki palju puudu ei jäänud, pidin tunnistama allajäämist. Ehkki ta tunnistas, et nii tugevat naisisikut pole tal veel vastas olnud, ühesõnaga me mõlemad olime meeldivalt üllatunud jõudude suhtelises (njah...) tasavägisuses. Elasin kaotust siiski üsna raskelt üle, ehkki mehed üritasid mind lohutada, et ma olin väga tubli ja hoidsin ikka meie lippu kõrgel jnejne. Väärikas teine koht ikkagi... kahe osavõtjaga võistlusel.

Ja siis nad tahtsid, et me veel laulma ka hakkaks - ühesõnaga et tõestaks et eestlased ikka on laulurahvas. Ja siis me hakkasime vaidlema, mida laulda. Ühel lool ei teadnud üks viisi, teisel lool ei teadnud teine sõnu ja nii siis enamus ajast läks vaidluse nahka. Lõpuks me veidi ikka laulsime ka. Sellepeale hakkas rahvas magama minema. Olid ka unelaulud õigupoolest. Aga no ise nad tahtsid.

Jrgmine õhtu oli juba hulka meeleolukam. Oli plaanis karate, maasvõitlus, spagaat, peapealseis ja kohapeal spontaanselt algatatud teised eesti rahvusmängud. Spagaadis mina konkurentsi pakkuma ei üritanudki hakata ja lasin Marel võidutseda - samuti nagu peapealseisu loorberid korjasin mina ainuvõistlejana. Siis hakkasime maasvõitlust tegema - Mare tahtis mulle näidata, kuidas enda otsas olev isik sealt kiiresti ja tõhusalt ära saada. Ja siis lasi mul proovida. Nii me siis heitsime seal üksteist mõnda aega ja siis asusime tõsisemalt asja kallale. Tulemus jäi vist kokkuvõttes üsna viiki, kaalukauss kergelt minu kasuks, sest Mare andis loobumisvõidu, mis tulenes küll tema kostüümi teatavast ebasobivusest selliseks rüseluseks - nimelt oli tal seljas üsna lühikene ja kaharamat sorti seelik. Siis demonstreerisime veel jalahoope, plokkide tegemist ja käte seljataha väänamist. Selle aja peale olid mehed ka nii piisavalt üles köetud, et nad olid nõus käesurumist tegema hakkama - esialgu ainult naistega küll. Mehel ikka mehe jõud, meite professor ei näinud minu kätega eriti vaeva - ehkki enne võistlust oleks pidanud kaalukategooriad ikka paika panema. Vägikaikaveos, mida viidi läbi kuskilt leitud harjavarrega, oli ka meie professor tugevalt esirinnas ja jättis rootslased väärikale teisele-kolmandale kohale. Mustlasmaadlust ja mida seal kõik veel sai tehtud, kuniks lihased päris läbi olid. Siis nad tahtsid, et ma läheks lauapeale kõhutantsu tegema. Teatasin, et sobiva muusika ja kostüümita ma seda ei tee ja juba esimest tingimust oli õnneks võimatu täita, sest baaris sellist muusikat küll ei leidunud.

Lõpuks oli meid sinna muhe kuune punt ehk siis tugevam ja vastupidavam osa seltskonnast järgi jäänud ja siis tuli kellelgi meelde väidetavalt minu poolt peo algusjärgus öeldud tõdemus, et sellistel pidudel juuakse ikka viina ka. Eks ma vist tegin tõesti sellist lolli nalja. Ostetigi pudel viina ja lahendasime selle ka kohe ära - korraga ja põhjani. Kui jutt läks uue viina ostimise peale, siis lasid mehed jalga - ainult üks rootslane jäi, kes oli juba piisavalt palju märjukest pruukinud selleks, et talle võinuks nii patused mõtted pähe tulla. Ja kolm kanget naist ehk siis see konkurentsitult kõige parem osa seltskonnast. Võtsime aga uue viina ette - miks see meenutab mulle mängu eestlane kapis..?

Aga me mitte ei hakanud arutama, kes ja miks ja kus ja misiganes kapis on, sest meil oli parematki teha. Tantsisime natuke, kaklesime veidi, vaidlesime tuliselt maailmaasjade üle ja kuidagi sujuvalt läksime ära magama. Sest äratus pidi olema nii pooleseitsmepaik, et praamile jõuda. Sain kärmelt jalule ja riidesse ja autosse. Jõudsin järeldusele, et kuue peale pudel ja seejärel neljapeale pudel viina pole üldse hea idee ja selle juhtmõtte taustal ma magasingi kogu tee mandrile ja seal edasi Tartusse, keeldudes mõtlemast sellele, et auto loksutab liiga palju. Oma taskuid revideerides leidsin sealt rahatähe kellegi emailiaadressiga ja siis veel hunniku rahatähti ilma aadressiteta. Kuna teist pudelit läksin mina ostma, siis tahtis igaüks mulle sellest oma osa maksta ja lõppeks oli mul raha vist rohkem kui ma selle pudeli eest välja andnud olin. Igatahes leidsin ma selle pudeli mingi Issanda tilgaga oma kotist.

Õnneks ei näinud mu saatusekaaslasedki väga palju elujõulisemad välja kui mina ja seega ma sulasin sujuvalt massi. Ja mingi ehk siis parim osa rootslastest teab nüüd, millised on traditisoonilised eesti rahvamängud ja millised on tüüpilised eesti naised.

Aga tulge mulle siis rääkima, et langevarjuhüpped ja KL õppused on ohtlikud ja vigastusterohked - kui keegi võtaks kätte ja registreeriks kõik need vigastused, mis konverentsidel saadakse! Niisugusel hulgal ja raskusastmel tüsistusi maimäleta, kus ma viimati sain.

Uni tuleb ullikene...

2006-11-29T00:52:00.000+02:00

Igaks juhuks mainin kohe ära (teatava nördimusega), et Ugalas sauna ei saanud, kuna miski kuumaveetoru olla lõhkenud. Vbla mõjubki minu autluugile hästi, eelmine põletus on juba peagut kadunud, vaevu on teist näha. Ehkki ma jätkuvalt olen veendunud, et mistahes muutus minu näos saab asja ainult paremaks teha.

Juba hakkab väike paanikagi tekkima, kui ma jõuan arusaamisele, et ma ikka mittemidagi sellest teemast ei tea ja mida rohkem ma üritan ennast kurssi viia, seda segasemaks läheb - siis tuleb jälle minnalaskmise meeleolu, et ah po, ega nemad ka ju sellest midagi rohkemat ei tea ja mingu nad lõppeks õige kõik sinnasammagi ja siis ei viitsi isegi mitte kirjavigu parandada. Just sellistel hetkedel ma blogingi. Viimaseid sissekandeid vaadates tundub, et neid ple mitte liiga vähe. Aga siis tekib jälle paanika. Ja nii vahelduva eduga.

Aga muidu presekas aina täieneb ja täieneb ja üha ilusamaks läheb. Teksti tuleb õige vähe juurde, küll aga pilte see-eest. Vaatasin ka oma juhendaja presekat ja tuju natuke langes, sest temal olid seal veel ilusamad animatsioonid - rääkimata sellest, et ka jutt kordades targem oli. Aga eks tema peabki tarka juttu ajama (erinevalt minust) ja sealjuures seda ka atraktiivselt esitama. Saksa presekat vaadates läks tuju jälle heaks, ehkki jutt oli temal minu omast samuti kordades mõistlikum. Eks tema panustabki sisule enamasti. Pets on see mitte just kuldne kesktee, aga suisa absoluut, kelles on nii väline atraktiivsus kui ka sisukus ühendatud - ettekandeid ma endiselt mõtlen.

Eilaõhtu mõtlesin, et üritaks (mitte et ma seda iga õhtu ei teeks), et no tõesti üritaks varem magama jääda (saatusekaaslased mõistavad selle fraasi naeruväärsust ja sügavat, ahastusega varjutatud irooniat). No et mõtleks rahustavatele ja meeldivatele asjadele, mitte ettekandele, mis mul jrgmine homk esiettekandele tuli - magdokinglisekeeles küll kõigest, et neil ka lõbus oleks.

Õigupoolest tekkis mul nende meeldivate mõtetega samas situatsioonis juba lapsena probleeme, kui soovitati mõelda suvele ja suplemisele - ujuda ma ei osanud ja kooli ujumistundides tegelesin ma peaasjalikult kloorivee neelamisega ja rahustavalt ei mõjunud see toimumise hetkelgi, rääkimata siis selle mäletsemisest. Nüüd ma küll ujuda oskan, aga ikkagi tekivad vees olelemist ettekujutades mitte kõige meeldivamad assotsiatsioonid, meenub muuhulgas ka Estonia hukk ja minu esimesed veeneelamised ja... No ei lähe mitte. Ega kujutlused päikese- v mullivannides vms paremini ei tööta. Või mistahes rahustava-meeldiva tegevuse peale mõtlemine. Ühesõnaga ühiskondlikult aktsepteeritavad meeldivad mäletsused minu peal ilmselt ei tööta.

Otsustasin siis hakata mõtlema minu jaoks meeldivate tegevuste peale. Õppused. Ninapidi poris, mulla ja rohu lõhn ninasõõrmetesse tungimas, ootusärevus vaenlase rünnaku ees, veidi maad hiilimist, varjumine ja hingetuna rohukamarale maandumine. Kaeviku puhastamine, granaadi ettevalmistamine, positsiooni vahetamine... Mööda hõredat metsaalust tormamine, kuulid kuklas vingumas (paukpandrunid küll kõigest, no hea küll)... Juba palju parem, higamine hakkas aeglasemaks ja sügavamaks minema.

Ja siis meenus, et lendamist peetakse üldiselt ju rahustavaks kujutluspildiks. Langevarjuhüpped, selge! Maalisin endale silme ette lennukist väljaastumise hetke, õhuvoogude vallas oleku, tasase liuglemise maa poole. Väga hea! Siis tuli pähe, et varuvarju avamise mälupunktid (mis unepealt selged peavad olema) moodustavad suurepärase mantra: vaatan-haaran-tõmban-painutan. Vahepeal varieerisin seda aeglase tõrke korral ettenähtud mälupunktidega vaatan-haaran-käsi taha-tõmban-heidan-painutan. Lõpuks olin juba nii osav, et lisasin sinna veel ühe olulise punkti "jalad kokku" ka juurde. Aga siis hakkas rütm juba liiga käest ära minema ja tulin tagasi selle põhimantra juurde. Vaatan-haaran-tõmban-painutan; vaatan-haaran-tõmban-painutan. Kujutasin endale ette, kuidas ma astun lennukist välja ja mul läheb kohe varjuvarju vaja ja lasin muudkui edasi. Mõjus tõesti rahustavalt. Hingamine oli sügav ja rahulik ning keha täielikult lõdvestunud. Ei võtnudki palju aega, kui ma viimaks ka magama jäin.

Ellujoomine jatkuu

2006-11-25T17:23:00.000+02:00

Eile pärast dokkaitsmist võttis juhendaja mul nööbist ja küsis veidi ametlikumal toonil kui olukord nõudnud oleks, kas mul on täna plaanis tööle ka tulla - ta tahaks muga rääkida. Kuna olin eilaõhta talle saatnud oma suhtkoht lõpliku preseka ülevaatamiseks, siis hakkas mu fantaasia kohe selles suunas liikuma ja jõudsin järeldusele, et ilmselt on minu presekas täielik saast ja ma pean selle totaalselt ümber tegema. Natukene selliseid masendavaid mõtteid mõlgutanud, vihastasin ja leidsin, et mulle aitab - kui midagigi minu ettekande kohta kehvast öeldakse, siis ma ütlen ka kõik välja, mida ma arvan sellest konverentsist ja kogu sellekohase info liikumisest ja tagantselga minu sinna registreerimisest jnejnejne - ja et ma saadan selle konverentsi pikalt ja lähen südamerahuga hoopis linnalahingule ja üldse vaadaku need rootslased ise, kudas ilma minuta hakkama saavad. Ühesõnaga - kasutada taas kord taktikat "parim kaitse on rünnak". Ja rünnakuplaan oli ka täiesti olemas - meenutades meie instruktori n-ltn Kadaste sõnu "kui te plaani teete, läheb kõigest plaan nässu; kui te plaani ei tee, läheb kõik nässu".
Ja tglt - ma ikka tõesti tahaks niiväga sinna linnalahingule minna, tglt oleks päris hea, kui mu ettekanne kuhugile ei kõlbaks...

Sellise juhtmõtte toel muutusin hulka rahulikumaks ja rõõmsamaks, tõmbasin kopsud õhku täis, manasin näole võimalikult vaenulik-põlastava ilme (selle juures oli palju abi paratamatut fakti meenutamisest, et linnalahing, millest ma konverentsi pärast ilma jään, toimus sellisel kujul viimati 7 aastat tagasi ja järgmist korda kas minu silmad enam näevadki) ja astusin oma juhendaja ette. Aga kogu mu ettevalmistus oli täiesti ilmaasjata ja kopsudesse kogutud õhu pidin ka sealsamas puhinal väljalaskma. Nimelt pidime me minu viimase näkkusaadud artlikli uude kohta saatma ja kuna sealne viitamisesüsteem erines kardinaalselt meie omast, siis tuli kogu kasutatud kirjaduse nimestik veidi ümber teha. Arvestades fakti, et tegu oli artikliga, mille esimene autor mina olin ja mille valmimise juures mind ennast ülearu palju küll ei olnud, siis ei saanud sedalaadi kohustust pidada kuidagimoodi ülekohtuseks. Pealegi ei võtnud see eriti palju aega.

Minu ettekande vaatas juhendaja ka samal ajal läbi ja kiitis, et ta ei oska midagi ette heita ega parandada, väga hea on, väga ilus, väga toredad pildid, väga... Vbla aitas ülivõrretele veidi kaasa ka klaasike õllet, mille konsumeerimisega juhendaja juba lõpukorrale jõudnud oli, aga tõsiasi see on, et kui midagi oleks nihu olnud, siis seda poleks mulle kindlasti mitte ütlemata jäetud. Vt altpoolt - meie töögrupi omad ei jäta kunagi ütlemata, kui neile miski ei meeldi, isegi kui neilt keegi seda palunud pole - viimasel juhul on nad muidugi iseäranis varmad kommenteerima.

Ja tervelt paar päeva pole keegi õnneks mu väljanägemist enam kommenteerinud - suuresti ehk tänu sellele, et minu tööle jõudes enam seal eriti kedagi pole. Minu otsaesine arm hakkab ka tagasi tõmbuma ega tõmba enam niipalju pilku. Ega ei viitsi enam seletada ka, et pistsin pea ahju, keegi ei usu, et midagi nii lolli võimalik teha on va need, kes mind juba pikemalt tunnevad ega millegi üle enam ei imesta.

Täna nad teevad ka Ugalas sauna, aga ehk saavad ilma minuta köetud.

Ellujoomiskursused

2006-11-23T01:56:00.000+02:00

Mu kolleegid on nii hoolitsevad, nad ei jäta mainimata, kui ma nende arvates veidi kehvem välja näen kui enamasti - mis tuleb enamasti sellest, et ma olen pidanud hommikul sigavara st kl 9 ülestõusma, et kümnesesse loengusse jõuda. See ju ei mõju üldisele konditsioonile just hästi ja ka väljanägemine on mul täpselt selline, nagu ma oleks kl 9 ülestõusnud. Magamamineku kellaajast me ei räägi, see teema läheks liiga käest ära.

Ettekanne mudkui edeneb ja kuna prkeelt ei tohi ka unarusse jätta, siis on taas järjekordne paabel - minu vanuses vist ple ka keelte taasõppimine enam kergete killast.

Lisan oma ettekandesse aina värvikirevamaid ja kaunemaid ja vaimukamaid pilte - kompensatoorne mehhanism peab ju toimima, kui sisu ei ole, siis vähemalt väljanägemist saavad nad küll rohkem kui rubla eest. Lõpuslaid on selline, et mina puhkeks küll nutma, kui ma seda esimest korda näeks - see on lihtsalt nii ilus.

Õnneks on kohe peale minu ettekannet (kui nad kõik äranutnud ja pisarad pühkinud on) lunch ja excursion, loodetavasti on nad selle aja peale juba näljast silmanägemist kaotamas ja janunevad ekskurseerimise järgi mööda maalilist Hiiumaa rannikut.

Lohutuseks sain teada, et mitte ainult mina, vaid ka kõik teised minu töögrupist, kes sinna konverentsile tulevad, peavad ettekande tegema. Ometigi on õigulus jalule seatud. Õnneks on meie kõigi ettekanded esimese päeva hommikul, siis võib kuni konverentsi lõpuni lipsu lõdvaks lasta - mitte et meie töögrupi liikmed seda juba enne ettekannet ei tee, sest milleks põdeda paratamatuse pärast, seepst jätame enamasti lipsud juba vaikimisi maha.

Ehkki mulle valmistab ikkagi koledal kombel meelehärmi mõte, et minu relvaõed turnivad köitega ehitistel, luuravad majade ümber, hõivavad hooneid, puhastavad granaatidega trepikodasid ja ruume, julgestavad vallutatud maju ja rajavad neisse kaitse - samal ajal kui mina joon kohustuslikus korras kuskil Hiiumaa udubeenes motellis rootsi teadlastega, chillin mullivanniga saunas ja magan puhaste linadel vahel kõigi mugavustega numbritoas - no kas see pole röökiv ebaõiglus!!? Aga jah, elu pole ainult mõnus äraolemine õppustel, vahepeal tuleb üritada tsiviilis ka kohustusi täita ja hakkama saada. Ellujäämine v -joomine, mine võta kinni.

Reedel on üks dokkaitsmine ja kolmapäeval on üks dokkaitsmine ja siis ülejrgmine kolmap on ka veel üks dokkaitsmine. No nii neetult tihe programm, et nagu meil mehed siin kurtsid - vahepeal ei jõua kainekski saada, kui juba uus jooma pealetuleb. Oijah, ja siis on veel mõned insta sünnipäevad ka - graafik on igatahes tihe. Küll on hea, et enne jõulupidusid ma saan veeta kained ja karsked nädalad Meegomäel. Parimat jõulupuhkust on raske soovidagi.

Kaarli blogi kaudu sain teadlikuks sellest, et Coca-Cola Plaza ja Eesti Energia kasutavad rohelist energiat. Mina küll ei tahaks oma väikest ja väärtusetut, ent ausat (vähemalt ausaMAt ) nime selliste kõrval näha. Inimesed, vaadake ette, mille sisse te astute.

Mitmesegast

2006-11-20T15:22:00.000+02:00

Tglt tahtsin ma selle eelmise sissekandega öelda, et kõik võistkonnad olid ikkagi väga tublid, eriti meie omad liikmekandidaadid. Aga ikka juhtub nii, et välja kukub kuidagi teisiti.

Ja milles nad süüdi ple on see, et sauna küttes üritasin ma oma pead ahju toppida veendumaks, kasse põleb (ahi, mitte minu pea), ja vastus tuli ahjuukselt väikse triibuna minu otsaette. Ei midagi hullu, selline tore seksikas arm, pealegi mõjub pisimgi muutus minu näole hetkel ainult hästi.

Miskisse looduseuurijate listi tuli kiri stiilis "mu sõber nägi mingit imelikku looma, ei olnud ei metssiga, karu ega nahkhiir, tegi imelikku häält auto kõrva, sõber lasi seda mulle telefonis, oli jah imelik hääl". Imelikud elukad need mööda meite metsi ringi lasevad. Nahkhiired teevad muidu häälest ära rongipasuna häält, ma olen kuulnud.

Karpaatides me Ehtega nägime, st paraku aint Ehte nägi, ka mingit lindu, kes oli valge ja järelikult pelikan. Mina ei näinud täpselt ja seega tuleb mul seda määratlust uskuda.

Homme tulevad kraadiõppurid meie EndNote´i praktikumi siia ja ma pean neid ka juhendama. Ma loodan, et ma saan tänase õhtaga selle programmi selgeks. Pets tutvustas mind loengus küll väga armsalt: ulvi viibib seal valdavalt õhtustel ja öistel tundidel ja jõuab enamasti tööle alates viiest - no mõnikord ka veidi enne viit - aga siis te nigunii enam alt uksest sisse ei saa.
Vale puha - ma ikka kolmest vai nii jõuan va esmasp ja teisip, kuimul inglise keeled on ja ma kohe pärast loenguid ennast tööle vean st kl kaks juba. Ja neljap jõuan ma alates kuuest-kaheksast kuna mul enne on lihtsalt loengud.

Ettekande sisuline pool saab olema enam kui kahtlase väärtusega (ma sellega pole veel väga tegeleda jõudnud), aga visuaalselt on see küll ülimalt seksikas. Viimane slaid koosneb kõrvulukustavalt ilusatest linnupiltidest. Loodetavasti lööb selline värvikirevus nad tummaks ning neil ei tule pähe midagi küsida.

Eila vaatasin mingit prantsuse krimit ja jäin poolepealt magama. Ärkasin üles eksimatu täpsusega filmi lõpuks ja siis ei tahtnud uni enam mingi valemiga tulla. Klassika.

Mingi täielik madalrõhkkond on täna, sajab ja tööd ei viitsi teha.

Kogemused kannatamisel ehk NKK proov

2006-11-19T23:08:00.000+02:00

Tunne on nigut oleks peagut peksa saanud. Vbla on sel mingi seos tänatoimund NKK prooviga, mille meditsiiniülesandes ma juba teist aastat järjest kannatanut etendasin.

Stsenaarium nägi ette, et olen jahimees, kes on endale jalga lasknud - kõigepealt lasin metssiga, siis jalga ja siis lasi metssiga jalga, nagu ma neile püüdlikult seletasin. Metssea saatuse vastu tundis masendavalt vähe võistkonna esindajaid muret.

Marion joonistas punase pastakaga püüdlikult mulle jala peale kuulihaava ja selguse mõttes kirjutas juurde ka "kuuliauk", ent meie nördimuseks ei vaevunud keegi nii sügavuti minema ja pidin selle kunstilise pläkerdise sama targalt endal saunas maha küürima. Lähiümbruskonna veenvamaks muutmiseks kasutasime ketshupit. Marion luges mulle sõnad ka peale, kuidas mina pean käituma ja kuidas võistkonnad eeldatavasti käituvad. Avaldasin tasahilju lootust, et ehk keegi mulle kustliku hingamist ja südamemassaazhi tegema ei hakka, Marion naeratas põgusalt ja nentis armastusväärselt, et eks ohvreid tule ikka tuua. Õnneks võistkondade esindajad nii ei arvanud.

Aga siiski-siiski. Ehkki enamus võistkondi üritas minuga õrnalt ümber käia, ei saanud öelda, et see siiski kõigil õnnestunud oleks. Üks võistkond üritas mind teadvusele tuua vastu nägu pekstes ja õlga liigesest välja tõmmates; teine ei suutnud mind kuidagi stabiilsesse külgasendisse saada ja arvas, et abi on minu käte väänamisest; kolmas, kuuldes, et aeg on läbi, virutas mu jala sellise kergendusega vastu maad, et mul oli valus; neljas võistkond lükkas mind sissejuhatuseks küll kogemata uppi, aga edasi käitusid nad minuga küll väga õrnalt ja hoolitsevalt kuni lõpuni välja. Viies võistkond ei suutnudki minu olukorda oluliselt hullemaks muuta.

Enamik ei pannud sügiseselt värvikirevale pinnasele pritsitud ketshupit üldse tähele - vähemalt mitte enne, kui nad selle sisse sattusid.

Ketshupi nimi, muide, oli "Kevadine".

Ahjaa - ja "Ärapanija" saatel on väga turgutav ettekannet teha, siis see tegevus ei tundugi nii jabur ja troostitu. St vastupidi - ettekande tegemise ajal "Ärapanijat" kuulata-vaadata.

amöh

2006-11-15T01:02:00.000+02:00

Aru ma ei või, mis krdi asjad on alkoholitampoonid? Milleks neid kasutatakse või kuhu pistetakse - nende kodukalt igatahes see välja ei tule. Aga vähemalt on nad taskukohased, nii et võib niisamagi asja-eest-teist-taga mõne neist osta ja kuhugi... kuidagimoodi kasutada üritada.

Vbla on see kuidagimoodi seotud EL avaldusega nädalavahetuste alkoholitarbimistest. Artiklis tuletatakse lahkelt meelde, et nädalas on 7 päeva, mil juua saab, seda ei pea mitte üksnes 2-3 päeval tegema. Ja ei tasu ennast ka pealtnäha takistavatest asjaoludest segada lasta.

Aga muidu toimub maailmas muudki huvitavat, mis äramärkimist väärib.

Maikujuta ette, kuidas ma küll ilma igapäevauudisteta ellujääda võiks.

Tsiviilellujäämine

2006-11-14T22:36:00.000+02:00

Tsiviilkaitse kursuselt sai teada, et see, et me kõike teame, ei tähenda veel seda, et sellest mingit kasu on, kui see meil õigel hetkel meelde ei tule v me selle rakendamiseks midagi ette ei võta. See oli üllatav, kui vähe sealt midagi uut teada sai ja see oli üllatav, kui vähe siiski sa ise seda kõike järgid v sellele mõtled, mida sa omastarust juba maast madalast tead. Kui nüüd veel targutada, siis tõepoolest ei sõltu tarkus sellest, kui suur su mälumaht on, vaid sellest, kui kättesaadav sinna talletatu on. Õnneks on minu mälu maht väga väike, aga ega kättesaadavus sellele vaatamata liiga hõlbus ple. Ja eks see ole juba ammu tõestatud, et kõige rohkem õnnetusi juhtub kodus ja suur osa inimesi lahkub oma elust voodis. Nüüd ma vist saan aru - vbla just sellepärast ma alateadlikult neid mõlemaid kohti väldingi...

Mõned infokillukesed:
Hoidke mürkaine jäägid arsti jaoks!
Kanna alati kiivrit! Kui tahad kiiremini edasi jõuda, võta ratas ka.
Tulekahju peamised põhjused: äike, lahtine tuli, püromaanid.

Aga ega ma rohkem jagada ka raatsi, sest koolituse läbinuna on mul õigus nüüd hakata teisi välja koolitama ja selle eest rasket raha küsima.

Ja lisaks sai seal suurepärast sauna - algus tundus olukord küll veidi nukker, sest puud pidanuks ise kaasa võtma, ent õnneks toimus seal katuseparandus ja mahakistud katust vedeles aias küll ja veel, ole aint mees seda juppideks saagima ja sauna vedama. Kuna naised väga saunast huvitatud polnud, eriti kui nad kuulsid, et selleks veel midagi tegema peab, siis veetsin üsnagi meeleolukad ja sisukad paar tundi sauna kütmisega jännates. Õhukesed laastud põlesid kiiremini ära kui ma neid juuretassida jõudsin. Veidi jämedamad püsisid veidi kauem, aga nende jämedus oli ka suhteline ja pidevalt pidi puid alla uhama. Olin juba päris murelik, sest eesruum väga palju soojemaks minna ei tahtnud. Kivipõrand oli jätkuvalt väga külm. Toppisin puid ahju niipalju, kui neid mahtus, ja natukene pealegi, sest nad põlesid ikka neetult kiiresti. Jätsin paraku arvestamata asjaolu, et ehkki nad põlesid kiiresti, põlesid nad väga valusa leegiga. Tartu naised otsustasid ainsatena sellest pundist minu jõupingutustesse lugupidavalt suhtuda ja tulid sauna. Tulin just järgmise koormaga, kui Laura saunauksest pea välja pistis ja ettevaatlikult mainis, et puid pole enam mõnda aega vaja juurde panna, sest laval ei saa ilma leiligi viskamata üldse olla. Teatasin muretult, et lavaruum peabki kuum olema, ja läksin selles faktis ise veenduma.

Laural oli õigus. Istuda seal ei saanud, kõrvetas. Kui piisavalt külma vett alla uhada, siis sai ennast kuidagimoodi sinna toetatud. Siis tahtsid kõrvaotsad ära põleda. Üldiselt üle minuti seal olla ei olnud võimalik, kõik vähegi väljaulatuvad kehaosad kukkusid kirendama. Ja olgu mainit, et ma armastan väga tugevat leili. Liisa tuli nutika mõtte peale, et visata lahtise uksega leili, et siis muutub seal lavaruumis õhk veidigi niiskemaks, sest hetkel oli seal lausa talumatult kuiv. Nii me tegimegi. Ma pole iialgi lahtise uksega leili võtnud nii, et ma tunnen endal kuklakarvu minevat - muide, ma olin mitte lava-, vaid pesuruumis. Pärast paari esimest kopsikutäit söandasin ka lavaruumi minna ja hoidsin ennast võimalikult maadligi. Leil oli täiesti üle mõistuse vägev. Nii vägev, et kohe tuli ennast minna vee alla jahutama. Liisa kiitis, et ma võiks hakata kaalujälgijatele saunakütmisteenust osutama, sest kõik rasvad ja tselluliit läheb sellise kuumuse peale küll nigu ludiseb. Viimaks saime leiliruumi sellisesse konditisooni, et seal sai istuda ja leili võtta ka ust kinni hoides, aga väga väikeste kopsikutäitega. Vahepeal hoidsime ka leiliruumi ust lahti, et eesmised ruumid soojaks läheksid ja lõppeks oli seal juba täiesti normaalne temperatuur.

Suures ettevaatuses ma puid vahepeal alla ei pannudki, nii et selleks ajaks, kui meie instruktor Toomas sauna tuli, oli leiliruum mõnevõrra maha jahtnud. Uhasin siis jälle puid ahju niipalju, kui vähegi mahtus ja viskasin väikestes kogustes leili ka, et ruum taas üles soojendada. Toomasele teatasin murelikult, et leili vist enam väga tugevat ei saa, et ma alguses pingutasin üle ja siis me jahutasime, aga vist liiga palju - aga ma topin jälle puid alla ja ehk läheb käima. Toomas astus leiliruumi ja leidis, et ega siin väga soe pole jah. Tõime kopsikuga vett ja ta viskas. Ma olin leiliruumi kõvasti alahinnanud. Toomas ei üritanudki kangest meest mängida, vaid läks väga kiiresti peadpidi alumisele astmele. Ei olnud leiliruum midagi maha jahtunud. Toomas kiitis, et ma olen väga head tööd teinud, aga ta tõesti peab nüüd mõneks ajaks siit välja minema.

Üldiselt jäin ma ise ka endaga rahule. See oli üks korralikumaid leile, mida ma kunagi saanud olen. Ise tehtud, hästi tehtud. Ma võin tulla teile ka sauna kütma.

Kompositsioon

2006-11-10T22:53:00.000+02:00

Nii neetult palju on teha etmai viitsigi enam midagi teha. Täiesti alatult mölliti mind rootslaste doktorikooli seminarile ettekannet pidama. Teemaks lindude sigimisfüsioloogia eripärad, millest ma mitte halligi ei jaga, eks ma siis räägin neile koktsiidide sigimisest niiet vähepole - igati seksikas teema, nagu professor leidis. Ja enne Meegomäele minekut peaks ma ära vastama prkeele kodulugemise, suulise ja kirjaliku kontrolltöö, tegema 2 ettekannet inglise keele kogulugemise kohta, mida ma pole veel alustanudki ja mida kokku peaks olema ca 200 lk. Mulle tundub, et ma ei tee seda kõike ära. Ahjaa, ja jrgmine nädal on insta doktoritööde eelkaitsmine ja ma pean seal ka veel oponenti mängima - armulikult anti mulle retsenseerida see kõige raskem osa, sest mida armsam laps, seda valusam vits, nagu mu juhendaja mulle lohutavalt ütles. Ei saaks öelda, et see väga lohutanud oleks, sedalaadi sadomasomängud pole mind kunagi suuremat võlunud.

Ja selle doktorikooli pärast jääb mul linnalaagritreeningule minemata :((( Aga - mäletatavasti oli ette nähtud, et ma dets lõpus soomlaste miskil konverentsil ettekande teen ja kuna ma seeaeg Meegomäel olen, siis sellest pidin ma nigunii ära ütlema, nii et ma kardan, et mul ple mingit moraalset õigust enam kobiseda. Õigupoolest on mulle niigi palju vabadust antud. Algus ma arvasin, et mind tahetakse sinna rootslaste miitingule aint minu ilusate silmade pärast, aga avaldati kahtlust, et kas nad üksnes sellepärast oleks nõus mulle sõidu jms kinnimaksma. Kuna rootsipoolne organisaator on hetkel levist väljas, siis ei saanud talt küsida ka, et kas aint ilusatest silmadest piisab ja Pets arvas seepeale pikemata, et lisaks esteetilise naudingu pakkumisele võin ma siis ettekande ka teha. Õiendasin natukene emaili teel, aga no mis parata. Ehkki reglement nägi ette 30-minutilist ettekannet, teatasin ma kategooriliselt, et minu oma üle 15 min ei tule - hea, et nad niigi pikalt üldse saavad, selle märkuse jätsin ma muidugi enda teada.

Lisaks ettekande pealkirjale taheti ka seda teada, kas meie seas on taimetoitlasi v inimesi, kes midagi ei söö (mitte et midagi, aga midagi) st muude toitumispiirangutega. Leidsin, et minu osas on neil jälle kohutaval kombel vedanud ja teatasin armulikult, et mina toitun piiranguteta ja söön kõike, mida ette antakse. Va enne oma ettekande pidamist, siis ma hoidun igasugusest toitumisest, ilma igaste piiranguteta ei söö midagi.

Ja homme lähen NKK raames Võsule mingile tsiviilturvalisuse koolitusele. Eks ma olen alati arvanud, et igapäevaelus on kõige raskem ellu jääda, aga et sellesuunalisi koolitusi ka korraldatakse, see oli mulle uudis. Ja jällegi käituti minuga mõnevõrra alatult - kuna mul sel nädvahel oli lisaks sellele koolitusele 3-4 konkureerivat üritust veel, siis registreerimisel rõhutasin ekstra - osalejate arv sellel imepärasel koolitusel oli piiratud - et kui peaks olema Tartumaalt veel huvilisi ja konkureerimiseks läheb, siis kohe pikemata mind maha tõmmata, sest ma suudan selle nädvahetuse muul kasulikul moel ka realiseerida, aga kui tõesti peaks juhtuma, et keegi Tartust ei taha minna, et siis ma olen nõus mõnevõrra verdtilkuva südamega minema kõigi nende muude ürituste arvelt. Ja kogemata kombel sain ma teada, et huvilisi oli veel ja et nendele öeldi ära ja lõppeks saadetakse sinna ikka mind. No kaspole alatu. Sest nt selle asemel võinuks ma praegu alpinistidega piiriäärsetes soodes mütata - Firn otsustas just sel nädvahel soomatka teha. Nii oleks taht minna. Pluss veel muud tubasemad ja vähemtubasemad ürkad. Aga mis seal ikka.

Esmasp on NKK teeõhtu ja seal pean ma rääkima missiooniperede toetusprogrammist. Ma loodan, et mitte väga pikalt, sest kuna see projekt sellisel kujul, nagu arvati, veel täielikult käivitunud pole, siis saabki aint käsi laiutada ja öelda, et ootame ja vaatame ja. Ah, kuidas mulle ei meeldi rääkida millestki, mis pole veel kindel ja millest eisaa veel eriti midagi asjalikku rääkida.

Ja väike pildimeenutus minu sünnipäevamaratonist - juhendaja kinkis mulle selle üllitise kõhutantsuks, selle londiga vennikese ma mõtlen - kompa on küll täiesti ilmselt ülekoormatud ja groteskne, aga mul plnd seda hetkel kuhugile mujale panna. Pea siis ei võrsu kuulipildujaraudadest lillekesed, lõvi mängib kitsetallega ja tuhandeaastane rahuriik tuleb mis mühiseb - eesotsas Ganešaga.

Ja nagu alljärgnevat näha, tundsid inemesed ennast minu snnpval ilmselt üsna mugavalt ja sundimatult. Mulle meeldivad külalised, kes endaga ise hakkama saavad.

Va neil hetkedel, kui minult showd oodatakse.

Aga üldiselt ma jäin rahule.

Kui hingamispäeval lammas haugub...

2006-11-05T18:14:00.000+02:00

Kui sul on mõnel päeval ühel ja samal ajal vähemalt kolm trenni/üritust, kuhu peaks jõudma, siis kompromiss on see, et sa ei jõua kuhugile. Sest vpeal on tulnud veel ootamatult üks lisaüritus, kust sa arvad õigeaegselt lahti saavat, et jrgmisesse kohta jõuda v siis mõtled sa ennast peagut haigeks, millisesse neist kolmest-neljast kohast siiski minna ja kui sa lõppeks oled mingile järeldusele jõund, siis on kell juba niipalju, et sa ühelegi neist enam hästi ei jõua. Selle asemel passid arvutitaga, sülitad lakke (loe: surfad netis) ja kujutad ette, et sa oled (ühiskonnale?) hirmus kasulik. Ehkki - kui sa midagi ei tee, siis ei saa sa ka midagi halba teha ja miskitmoodi võiks ju kasud sees olla. Aga juba katoliiklased (vblat isegi veel keegid enne) on arusaand sellest, et tegematajätmine võib ka jama olla -...olen mõtte, sõna, teo ja tegematajätmistega palju pattu teinud...- luterlastel on vist jälle sellevõrra lihtsam. Või maidea.

Aga ehk tuleb ühiskonnale pisutki kasuks see, et enamuse oma reedesest päevast ma kulutasin selle Tolerantsusprojekti intervjuule ja fotosessioonile, mille raames ma pidin esindama katoliiklast ja mille eesmärk oleks siis noori veenda selles, et usklikud on normaalsed, vähemasti see katoliiklik punt neist. Mõnevõrra lohutav on asjaolu, et ega nad minust väga palju normaalsemat katoliiklast kohalikul geopoliitilisjuriidiliskanoonilisel maastikul ilmselt ei leia küll. Me ei räägi hetkel minu teistest aspektidest, aga kohalike katoliiklaste seas ma sulanduksin massi suhteliselt kenasti. No ehk välja arvata need mõned Tallinna omad, kes on ülivagad ja ehmatavad koledal kombel ära, kui kuulevad meid st tartlasi, poola dominiiklasele õpetamas fraasi "mine p..sse". Aga eluliselt tähtsaid väljendeid tuleb ikka osata ja ilmselt kõik ka juba teavad, millised olid need kaks lätikeelsed fraasi (peale tere ja tänan ja palun), mida ma enne Augustova palverännakut oskasin. Nojust.

Igatahes - Tartu omade seas vähemalt sulan massi. St nende Tartu omade seas, kes hetkel samuti kirikusse väga harva satuvad ja võõrkeelsetele preestritele lahkelt keeleabi jagavad.
Aga kõigest sellest ei saa ma mitte lastele rääkida.

Lähtudes siis patutunnistuse tegematajätmise osast, katsun ma nüüd oma patukoormat vähendada ehk siis asjalikuks hakata. Et pühapäeval töötegemine patt on, sellest ma mitte ei räägigi. Aga meenutagem tähendamissõna lambast, kes hingamispäeval auku kukkus, ega hea karjane jäta teda sellepärast välja tõmbamata, et on hingamispäev. Ma kardan, et mul on neid seal terve trobikond st lambaid ja augus, vähe ilmselt on neid, kes ple veel sinna kukkund. Aukuvad lambad. Ehk siis eestipärasemalt lihtsalt haukuvad lambad.

See on siis sellepühabane evangeelium (visaku esimesena kivi see, kes siin tõesti ka midagi rõõmustavat näeb; algselt evangeelium=rõõmusõnum).

Natüür Mort

2006-10-31T00:26:00.000+02:00

Tulin täna tööle ja mu laua peal oli mingi verine käntsakas, mis oli õnneks kenasti valgele taldrikule pandud ja kompa oleks peagut lausa ilus olnd, kui tal poleks olnd kilekott pähe tõmmatud (lause kompa on ilmselt vist sama ilus kui mitte veel parem mulle tundub).
Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist on kellegi peaga, kuna ta oli hoolega ära nülitud, siis ei saanudki aru, kelle. Eks Saksal oli meelde jäänud, et ma kolpasid kogun, aga paraku mitte see, et ma eelistaks neid siiski juba keedetud ja puhastatud kujul. Leidsin, et ma niipea vast küll kokkama ei kavatse hakata ja lükkasin pea sügavkülma. Kuhu ta ilmselt jääb niikauaks, kuni mul meelde tuleb. Eelmine raibe on vist siiamaani sügavkülmas, ei mäletagi enam, kellega tegu oli.

Aga see verine pea valgel taldrikul oli ikka tõeliselt kaunis.

Heade Mõtete Päev

2006-10-18T02:27:00.000+03:00

Täna pidi see päev olema, mil kõik, nii head kui halvad mõtted realiseeruda võivad, mulle saadeti isegi ühe armsa inimese poolt mõned päevad tagasi sellesisuline kiri, a mina loll unustasin täitsa ära. St kuupäevad ajasin segamini. Mõtsin et homme. Aga siis kuulsin, et ikka täna oli.

Südametsakrad ja UV kiirgus ja misiganes, a minuarust selles haiges ja läbinisti depressiivses ühiskonnas pole ükski ettekääne mõnelgi päeval ainult ja ainult häid mõtteid mõelda piisavalt jabur. Ma tõesõna oleks hakanud varem üritama, aga eks ma siis üritasin alles sellest ajast peale, kui teada sain.

Ühesõnaga kui nüüd inimkond kolmanda maailmasõja kasuks otsustas, siis võin ma ennast osaliselt süüdi tunda. Ehkki nii halvad mu mõtted täna siiski ka polnud. Tglt vist polnud üldse halvad, pgem asised. Kuidas kolme kala ja kahe leivaga (v kuipalju tal seda nänni seal mäejutlusel oli) maideamitu inimest ära toita ehk kuidas siis nädala-pooleteisega maideamitu esseed-ettekannet teha, jooksvateks kontrolltöödeks õppida, kodulugeda, artiklit kirjutada ja siis veel mõned tühiasjad. Trenni ma parem vist ei üritagi jõuda sest nigunii ei jõua. Vpeal jookseb juhe kokku, a mkord saab õhtuti minna Küllijuure filme vaatama ja see mõjub väga värskendavalt, pärast kerin lahtihargnenud juhtmed ettevaatlikult kokku ja viskan siis hooletult õlale. Ja olen töine edasi kuni enam ei jaksa. Ja hommikul ärgates ei saa kuidagi maast lahti.

Täna sain teada, et mind on peagut juba registreeritud mingile detsembris Jyväskyläs asetleidvale doktorikooli seminarile. Et tahvad mind sinna ettekandega ja puha saata. Tuletasin siis neile ettevaatlikult meelde oma kohustusi isamaa ees - nimelt just selle aja sees on meie reservohvitseride kursuse viimane moodul ja puudumine ei tule kõne allagi - ja üritasin neid veenda selles, et riikliku julgeoleku huvides pean ma selle seminari siiski vahele jätma. Keegi veel karjuma pole tulnud, nii et eksmatt mind kah ilmselt ei ähvarda. Muidugi parim kaitse on rünnak, peale selle fakti teatavakstegemist - kursuse ma mõtlen ikka - käisin siin instas ka nii fuckoff näoga ringi, et keegi ei tahtnud midagi küsida. Või polnud neil mahti selliste pisiasjade peale mõelda. Enivei. Läks vist õnneks.

Täielik paabel on hetkel, sain ingkeelsed paar esseed ühelepoole ja üritan nüüd prkeele kodulugemist teha ja just vaatasin Almodovarit ja meenus kunagi ammu õpitud hispaaniakeel ja. Ja sis ingõppejõud imestab, et miks mul prpärane hääldus on ja prõppejõud ei saa aru, kuidas mõni ikka veel ei suuda kõige elementaarsemaid hääldusaluseid meelde jätta. Njaa.

24h retkele vist ikka saan minna, sest too medtibin läheb ka rajale, mitte ei taga meditsiini. Ja kui tema juba rajale läheb sis ei saa ta minu kohta küll ses osas enam suud pruukida. Kui see just nüüd eiolnd mingi teravmeelsus.

Ja missioonitoetusprogrammil jms kahtlastes kohtades ei tohiks ma vist enam käia, sest väga kahtlased mõtted tulevad pähe. Viimane kord registreersin ma ennast pärast sellist hoogu langevarjukursustele. Järgmine aasta lubati allveekoolitust. Näis. Ei tundu nii erutav.

Issand, Sa näed ja... müristad

2006-10-05T00:56:00.000+03:00

Täna st eile siis juba, oli minu kaitsepühaku sünnipäev, ühe neist õigemini, ja ma täiesti magasin selle maha :S Kõige ahastamisväärsem selle juures on see, et maha magasin ma ka meite peapiiskopi missa sel puhul. Pmtselt et peaks ka sellest midagi olema, kui mitte teada fakti, et Migueli poolt mittepeetavaid ehk siis missa nime väärivaid missasid meie kirikus on keskeltläbi paar korda aastas ja eila oli siis see teine kord - esimene kord oli millaski kevadel dominiiklasega, aga sellest sain ma ka teada alles pärast selle toimumist. Ja see fakt teeb juba tõeliselt kurvaks. Sest missal kui sellisel meie (või kuidas ma seda nimetama peaks arvestades minu käimissagedust seal) kirikus käisin ma viimati ca aasta eest, kui Philippe Ilus meil külas käis. Ja missal kui sellisel käisin ka viimati Tallinnas just tema peetud missal. Fakt, et ta on opusdeilane, ei mõjuta kuidagi tema missa pidamise viisi või kui, siis ainult paremuse suunas. Neokatehumeenide kohta seda kahjuks öelda ei saa. Aga mitte sellest ja-kõik-need-muud-sõnad, sest esteks läeb liiga pikaks ja see pole teema ja teiseks, liiga palju vist poleks kah kasulik lõugu laiutada.

Aga Tartu katelokis käisin ma viimati õigupoolest oma sünnipäeval, kui seal Anne Maasik ja Mikk Sarv esitasid Püha risti ringkäiku regivärsilisel kujul. Imekaunis oli. Juba üksnes fakt, et ma saan seal kirikus nii istuda, et mind miski ei seda, pigem vastupidi. Ja siis algas äike. See oli võimas. Seda oli isegi nendest ahtakestest akendest selgelt tunda. Näha ja kuulda. Kõik see mõjus kuidagi nii sümboolselt ja mul tekkisid nii tugevad seosed (vt eespoolt millal ma viimati kirikus käisin jne) et hakkas lausa kõhe. Ja samas oli ka väga hea. Sest midaiganes sellega ka mulle öelda ei tahetud, oli see siiski vääriline avapauk minu sünnipäevale. Muide, kui ma nüüd meenutan, siis õigupoolest ma sündisingi nii umbes peale seitset millaski, nii et isegi ajastus oli veatu. Lisaks oli sellel veel üks tänuväärt point. Ja üldse... Ma ei viitsi kõike seda siia kirjutada, mida ma õigupoolest mõtlesin, aga ma seisin veel pärast kontsertigi pikalt vihma käes, vaatasin äikest ja nautisin olemist.

Et mul siiski meelest ei läheks, et elu pole meelakkumine ja et taevased märguanded pole üksnes nautimiseks, saadeti kontserdi lõpuks kohale ka hull-Triin. Adrenaliinilaks oli tugev, aga õnneks suutsin tast terve nahaga ja märkamatult mööduda. Lõppeks läks siiski hästi.

Tõestamaks, et ma iseendaga ikka hästi läbi saan, ostsin endale kolm roosikest. Üks neist oli täiesti kõrvulukustavalt roosa ja mercedes oli nimi. Lõhnas nigu loom. See tegelane muide on ennast praeguseks oma täies ilus lahti löönud ja on nii Roos kui üks roos üldse olla saab. Liiga klassikaline, et olla päris. Sääne ehe kitsh. Näeb välja nagu mingi ilane plamasslill. Aga lõhnab. Ja on päris. Kohe näha, et südamega kingitud...

Õhtal vaatasin veel seitset aastat Tiibetis ja tundsin, et ple viga. Olekski peagut ilusti magama jäänd, a siis hakkasin mõtlema ja tegin seda peagut hommikuni välja. Kümnesesse loengusse vedasin ennast lausa väevõimuga. Üldiselt hakkab üha enam tunduma, et unemati on mind ikka vist totaalselt unarusse jätt. Midagi võiks ette võtta. Aga see on ka mitme otsaga asi. Eileõhtu võtsin tervelt kaks tabletti ja magasin tõesti vist välja - kuna mul täna midagi kellaajalist plaanis polnud, siis õnneks mitte sisse. Ehkki tööle võinuks ma ikka hulka varem jõuda kui kl kolm. Aga enamasti tähendab väljamagamine ühtlasi sissemagamist.

Oh, ja siis tuli mulle meelde, et ma pean miskises noori valgustavas ja sallivust tõstvas kooliprogrammis etendama katoliiklast. St minust tehakse portreelugu, pilt pandakse juure ja puha ja sinna kõrvale seletatakse, et vaadake, see tsikk on usklik, katoliiklane lausa, ja nagu täiega normaalne tegelt - tantsib, tegeleb võitluskunstidega, on käinud mägedes turnimas, käib aegajalt metsas ninapidi poris-püss hambus roomamas, hüppab langevarjuga... Hmm, mulle tundub, et kuskil siin oleks nagu vastuolu. Aga see ple enam minu mure, sest ma olen ju tõesti nõnda tõesti nõnda lahke. Pakkusin ennast varmalt ka budistiks ja satanistiks, et ma veaks need rollid ka kenasti välja, aga satanismi leidsid nad liiga vägivaldse olevat ja budist oli neil juba olemas. No niipaljukest kui mina budiste isiklikult tundnud-kohand olen, siis ma nii karmilt nagu normaalne nende kohta küll ei ütleks. Aga no see pole enam minu mure. Igatahes minu kasutamine selles programmis annab määratlusele "normaalne" kuidagi väga kahtlase maigu man.

Igatahes selle koolituse raames listi tulevad kirjad on küll vahvad ja panevad fantaasia tööle: Vaja oleks biseksuaali, kes tahaks olla? Usklikke on puudu, vabatahtlikke? Kust me mõne invaliidi saaks? Mustanahalist oleks hädasti vaja, no mingi asiaat käiks ka, on kellelgi?

No ja umbes nii ongi. Umbes, ma rõhutan.

Laktoosilaks

2006-09-29T12:46:00.000+03:00

Eks inimesed ole mkord ka ikka omamoodi armsad - olgugi, et nad alati kõigest aru ei saa. Ma loodan, et see määratlus laieneb ka minule.

Tglt olen ma hakkama saanud sellega, et ma kõik need st mõlemad neljapäevased Illegaardis istumised olen truilt ühele margile kindlaks jäänud ja mulle on see lausa meeldima hakanud. Ma ei julge küll lubada, et ma seda ka edaspidi olen, aga seni tundub igatahes ahvatlev. Seltskond on mind küll veidi umbusklikult vaadand ja alul mitte uskunud seda, et see, mis ma joon, ongi see, millena ta näib ja ka baaritibid ei imesta enam. Õieti see üks, kes alati juhtub ka just siis tööl olema ja kes mind teenindanud on. Nimelt olen ma seal õhtu otsa suutnud juua kuuma piima. Ja hea maitseb. Juba mitmendas joomisastmes inimestele olen ma seda tutvustanud kui Kuursaali Blondi ja nad vist on isegi uskuma jäänud. Pärast on veel muretsetud, et kas ma ikka julgen rattaga koju sõita, mine sa tea, mis laktoosilaks veel ära teha võiks.

Ja siis täna peaks idee järgi puud saabuma - ma ei oska ega julge ka enam midagi arvata, aga no läheb nagu läheb. Igatahes ma olen siiralt tänulik kõigile neile, kes on kõik need korrad olnud valmis mulle appi tulema ja kes on hoolitsenud selle eest, et kõigi pot. puidladudasoovijateni see info jõudnud on. Et kui pärast maideamitmendat katset keegi enam ei usugi, et puud tulla võiks ja ennast sellest infist enam häirida ei lase, siis ma tean, et vähemalt moraalne toetus minule on äärmiselt tugev olnud.

Häda puudega

2006-09-26T17:41:00.000+03:00

See lihtsalt on nii, et esimesel katsel puud minuni ei jõua. Nagu alati. Täna pidid tulema, aga tutkit - autol mingi vidin korrast ära ja tulevad homme - eeldusel, et auto mistahes vidin ikka korda saadakse. Ma ei taha küll midagi ennustada, aga aasta tagasi ei tulnudki. Ajas hinge täis ja ega ma siis enam tellinudki. Ajasin nende puudega läbi, mis vanast elamisest ära toodud sai. Mitte et nende äratoomine ka komplikatsioonideta oleks olnud. Kõigepealt ootasime tund-paar inimest, kes pidanuks autoga tulema. Puud olid kenasti kuurist välja loobitud, lebotasime juba pikemat aega ja kui olime juba igasuguse lootuse kaotanud ja moraalselt valmis juba need tagasi kuuri loopima, siis viimaks tuli masin. Olid muud asjad ette tulnud ja siis oli ära eksinud ka veel loomulikult. Aga edasi sujus juba kõik ilusti.

Üleeelmine aasta tulid ka üsna mitu korda - esimene kord oli varajane valehäire, niiet polnd jõund veel suuri masse kohale tellida. Helistati tervelt päev ette ja öeldi, et ei saa sel päeval. Teine kord - kõik rahvas kohale aetud, masside viisi entusiastlikke ja töötahtelisi inimesi. Aga mida polnud, olid puud. Sõime, jõime, viisime läbi murumänge, lebotasime niisama ja viimaks ei lasknud enam keegi segada ennast faktist, ei puid ei ole. Mina mõnevõrra küll, sestap uurisin järgi ja selgus, et puud olla läinud kuhugile Ujula tn ja hakanud sealt Jõe tn otsima - no praktiliselt teise mitte just linna-, aga jõe otsa. Ära nad sealt tulla enam ei saanud, sest kumm olla katki läinud v olla autoga midagi muud sellist juhtunud, et ta samal päeval ennast enam kuhugile edasi liigutada ei suutnud. Maimäleta, kas puud jõudsid minuni juba kolmandal korral v tuli veel midagi vahele, aga fakt oli see, et iga korraga jäi neid potentsiaalseid puuladujaid üha vähesemaks. No kaua sa ikka käid ja passid niisama, ehkki lõbus on.

Tänaseks oli mulle enese teadmata kohale orgunnitud sinna hulk inimesi, kelle tulekust mul polnud õrna aimugi st mina neid kutsund polnd. Fakt tuli ilmsiks siis, kui üks neist mulle helistas ja vabandas, et ta ikka täna ei saa tulla appi laduma. Lohutasin teda, et sest pole midagi - isegi kui ta väga tahaks, ei saaks ta täna puid laduda või kui, siis kuskil mujal. Ma siiralt loodan, et kõik see ohjeldamatu hulk mulleteadmata vabatahtlikke sinna täna kohale enam ei roni, sest pika ninaga jäävad nad küll ja vaevalt, et nad homme sama korrata tahaks. Ehkki kuna ma ei tea, kui palju neid on, siis ei oskaks ma neist homme ka puudust tunda. Järelikult ei kaota ma midagi.

Tuli see sellest, et ma õhtul liiga palju hapukapsast sõin või mis, aga mingit paranoilist unenägu nägin. Idee järgi pidanuks ta mind hirmutama, aga ma kohe mitte ei viitsinud vedu võtta ja siis ta üritas ja üritas ja üritas. Kuni ma viimaks küll hoopis mingi kõrvalisema ja tunduvalt helgema liini peale üles ärkasin. Mu sugulased olid endale uue koera võtnud, kes oli üksühele jääkaru. Olin mõnevõrra pettunudki, kui uni katkes, sest me just hakkasime tutvust sobitama.

Ja päris hommikul ärkasin sellepeale, et puud helistasid, et nad ikka täna tulevad - eile õhta nad muga kontakti ei võtt ja olin moraalselt tglt juba valmis hakkama inimesi läbihelistama, et ärge tulge, sest puud ei tule, nad ei teagi, kuhu tulla, seega ei saaks nad parima tahtmise juures ka tulla. Aga ilmselt tundus hommikul tolle auto mistahes jubin hulka lootustandvam.
Mitte et see midagi muutnud oleks, nagu näha juuresolevalt pildilt.

Esimene hüpe

2006-09-17T21:54:00.000+03:00

Lõpuks siis omal nahal ära proovitud, kuipaljukest sa ümmarguse varjuga kohapeal ehk õhus otsustada saad, kuhu ja kuidas suunduda. St otsustada sa ju võid, teostus on iseasi.

Meie nkk-põhine esindus laekus Nurmisse kohale ja veendus, et meie Tartu instruktorit seal ei olnud ega pidanudki olema. Lennuki-, hüppamis- ja rippumiskoolituse läbiviijaks oli keegi Ets, kes polnud üldse mitte vaimustuses sellest, et me sinna etteteatamata kohale sadasime, kuna tal oli seal koolitatavaid küll ja veel ja lisaks näis tal ka tuline kiire olevat, et meiesuguste idiootidega tegeleda. Minuni esialgu ümmargustega rippujate koolituse järg ei jõudnudki, ma siis toppisin ennast osavalt tiivaga rippujate vahele. Ronisin mõnigase vaevaga tooli pealt rakmetesse ja katsusin endale võimalikult tõepäraselt ette kujutada õhusolekut. Sain hakkama kõigi ettepandud situatsioonide lahendamisega nagu seda oli lennukist väljumine ja metsahüppamine ja külje pealt läheneva relvavennaga kokkupõrke vältimine. Varuvarju kasutamist minu puhul ilmselt ette ei nähtud, ühtegi tõrget mulle ette ei mängitud - mõnevõrra lohutav see oli. Eks ma seda varuvarjuteatrit olin omaette õigupoolest harjutanud küll, ehkki ilma varjuta.

Hüppamise koolitus oli kõige koledam osa - etteruttavalt öeldes, hüppamine kui selline polnud selle kõrval peagut midagi - seda pidi tegema autokatuselt ja minul hakkas küll hirm. Judisesin seal äärepeal veidi, unustasin ära, et jalad tuleb kokku panna, seda tuletati mulle korduvalt meelde, siis lõpuks võtsin julguse kokku ja maandusin küll jalad koos, ent käsi ei suutnud ma maast eemal hoida. Veel korra. Ikka käed maha. Ja veel korra. Maandusin seekord üleloomulikku jõudu rakendades ilma käsa kasutamata ja sain paraja sinika puusakondile. Sellega jäädi lõpuks rahule. Mina ise küll ei jäänud, aga olin tänulik, et ma seda uuesti tegema ei pidanud. Ma ei tea, miks, aga juba siis olin ma veendunud, et langevarjuga maandumine ei ole pooltki nii vaevarikas kui selleks maapeal treenimine. Ja ma ei pannud üldse mööda.

Lennukikoolitus oli lihtsalt lennukisse sisseminek, seal istumine ja uuesti väljatulek, sedapuhku hüpates. Ei olnud hirmus. Aga ikkagi need maapinnalähedased hüppamised mulle ei meeldi. Kas kõrgelthüppamised märgatvalt rohkem meeldivad, ehk saab seda näha. Väidetavalt on vahetult pärast esimest hüpet võimalikud kaks emotsiooni - 1) jee, ma tahan veel 2) ma ei taha seda enam kunagi teha. Eks näis. Vältimaks seda, et ma esimese hüppe eel juba põnnama löön, oli mingi osa minu tutvusringkonnast juba kursis, et hüppama lähen ja seega olin sillad enda järel põletanud. Hüppe pean ma tegema. Kas ma neid ka rohkem teen, on iseasi. Aga, krt, ma olen nende eest ju maksnud, järelikult ma pean need 5 hüpet tegema! Praktline meel ikka ennekõige.
Partenavia profid panid juba ajama, meie tõus oli komplekteerimisel. Arvasin (loe: lootsin) küll, et tiivaomad lähevad enne, aga ei. Minul polnud veel varju, pidin ootama, kui selle pakkimisega lõpuni jõutakse. Siis leiti kuskilt vedelemas veel mingi ümmargune vari, ent millel polnud ilmselt mingit olulist asja küljes, sest instruktor kukkus soravalt vanduma ja käskis kellelgi ümmarguse avamisrõnga tuua. Vantsisin kohusetundlikult kaasas, sest tundsin, et minu elu ja tervise huvides on olla kursis sellega, kas ja kuidas see vari komplekteeritud saab. Kala alias Mihkel Haug soris mingis kastis põhjalikult, tõstis sealt aegajalt mingeid vidinaid välja, vaatas neid, kulm kortsus, ja nentis, et ei, need ikka ei sobi. Lõppeks leidis keegi kuskilt mingi vidina, mis Kala arvates sobis ja nad hakkasid seda minu varjule külge monteerima. Ma siiralt lootsin, et nad teavad, mis nad teevad.

Kuna oli lootust, et mulle mingi varju ikka saab, läksin juba kiivrit ja prille sobitama. Minu varju juurest kostis aegajalt valulikke hüüdeid ja kirumisi kellegi Karupojaks-hüütava aadressil, mis päädisid retoorilise küsimusega mida-kuradit-see-karupoeg-siin-teinud-on? Ilmselt oli tema selle langevarju pakkinud. Ma lootsin, et... õigupoolest ma ei teagi, mida ma lootsin, aga ma ei tahtnud kuulda, mis sellel varjul viga on või tglt seda, et tal üldse midaig viga on. Lõpuks sobitati see vari mulle selga ja hakkasin endal rihmu parajaks tegema. Mitte et neid väga palju reguleerida oleks saanud, sobitajad tegid märkusi minu oletatavate söömisharjumuste kohta ja leidsid mingi aeg, et käib küll. Keegi käis veel minu stabilisaatorit vaatamas ja ohkis jälle midagi Karupoja-aadressil. Mulle tundub, et ma löön selle tegelase maha, kui ma eluga maale jõuan.

Kohendasin veel oma rihmu - poleks pidanud seda tegema, sest ühel rihmal nägin selgelt ääres rebendit. Küsisin oma kõrvaltseisjalt, ilmnähtavalt kogenud hüppajalt, et kas see rihm on ikka piisavalt tugev - ta vaatas ja arvas optimistlikult, et sellega võib autot vedada. Võrdlesin mõttes enda ja auto parameetreid ja ehkki mõnevõrra umbusklikult, leppisin siiski selle teadmisega.

Olin joonel ja kontroll ehk Ets jõudis minuni. Midagi ei meeldinud talle minu parema vabaotsa juures, igatahes hüüdis ta Kala. Koos näppisid siis nad silmanähtava murelikkusega midagi minu parempoolse vabaotsa juures, Kala raputas pead ja teatas, et see vari tuleb pärast üle vaadata, toodagu see talle näha.

Ets luges mulle ka sõnad peale, et kohe, kui ma sellega maandunud olen ja lahti laotanud, kutsugu ma tema ja ärgu enne midagi tehku. Olin valmis juba skeptiliselt küsima, kui suur tõenäosus on, et a) see avaneb b) ma selle omal jalal ära toon, ent Ets tegeles juba mingi teise probleemiga.

Maisaa aru, miks nad seda delikaatsemalt teha ei saa, sest kui ma tõesti sellega hüppama pean minema, siis ma tõesti eelistan mitte enne teada, mis tal viga on - pärast võib ta minupoolest kasvõi maha kanda, kui ta on ka enne minu hüppamist juhtumisi maha kantud, tühja sest - aga ENNE hüppamist ma seda teada ei sooviks.

Katsusin oma kõrvalseisjalt veel võimalikult muretult küsida, et ei tea, kas see langevari, mis mul seljas on, üldse avanebki, kui tal niipalju vigu on. Ta lohutas, et ei ole hullu, need on mingid pisivead, kui midagi väga nässus oleks, ega mind siis hüppama lastaks, ja et - jutt oli PÄRAST maandumist, mis tähendab, et elu peaks edasi minema ka pärast sellega maandumist. Ja pealegi - varuvari avaneb küll kindlasti.

Selle lohutava teadmisega ma lennukisse suundusingi, katsudes tee peal meenutada, millises suunas seda varuvarjurõngast tõmmata tuli. Nii, nüüd enam tagasiteed ei ole, väga hea, sest lennukisse minekus iseenesest polegi midagi nii hirmsat. Väljumine pidigi olema minu meelehärmiks massist lähtuvalt, mis tähendas seda, et mina olin viimane. Ma ei taha seda teada ega näha, kui kellelgi enne mind peaks närvid üles ütlema. Minu peamine mure oli saada omal jalal ukse juurde, sest seal enam minu tahe ei loe - kes uksel, see välja ka läheb, selle eest hoolitsevad instruktorid.

Lendamine lennukiga oli lahedam, kui ma osanuks arvata. Esimene kord mul, kusjuures, lennata - ja siis ka peab poole pealt sealt lahkuma, röökiv ebaõiglus. Lennuk tegi küll selliseid pöördeid ja ülesalla pendeldamisi, et südame alt käis jutt läbi, ent mulle see meeldis. Miski minu sees veel ütles, et see oli hea mõte hommikul mitte süüa. Aga mõnus oli ikkagi.

Katsusin mitte akendest välja vaadata, sest lisaks sellele, et kõik algajaid selle eest hoiatasid, sain ma isegi aru, et see ei mõjuks mu hüppemoraalile kindlasti mitte hästi. Inimesed mu vastas nägid õnneks välja üsna roosad ja rõõmsad. Sulgesin igaks juhuks silmad ja naeratasin isegi. Polnud päris vigagi. Siis lasti see nn proovivari ehk kott kive varjuga alla, et kontrollida tuult ja kõrgust ja maideaveelmida. Olin õnnelik, et ma ukse vastas oleval kohal ei istunud, sest uksest pooleldi väljaukerdavad instruktorid polnud kah just see vaatepilt, mis mu silmi paitand oleks. Sulgesin aegajalt veel igaks juhuks silmad ja mõtlesin, et kas peaks endale katsuma ette kujutada lauget maad ja madalikke, ent sain isegi aru, et see juba kõlas ääretult jaburalt, lisaks sellele, et selle ettekujutamine võimatu oli. Pealegi näis maa meie all tunduvalt tõesti liiga kaugel, et see reaalne olla võiks, niipaljukest ma ikka piilusin. Päris ilus oli.

By Varulla. Ilus oled, isamaa...

Esimesel viiel kästi üles tõusta. Järjest uksele ja välja. Üsna vähesed tahtsid ise minna. Mida neile mõnes mõttes ei saanud ka üldse ette heita. Kas teie asuksite vabatahtlikult välja 200km/h lendavalt lennukilt 600m kõrguselt eikuhugi? Mina küll mitte. Mõtlesin veel, et ma võinuks seda maa peal instruktoritele öelda, et olgu nad valmis mind sealt jõuga välja lükkama, sest - vähe on neid asju, milles ma nii kindel olen, kui ma enne hüppamist olin selles, et ma ise lennukist välja ei astu. Lõppeks on mul ikkagi paaniline kõrgusekartus ja mul pole aimu, kuidas ma võiks käituda, kui mul tõsine hoog peale tuleb - hakata karjuma, märatsema, instruktoreid peksma. Õnneks oli neid kaks ja silmnähtavalt minust tugevamad, seega rahunesin. Väljumata mul igatahes ei jää, tahtku ma seda või mitte. Järelikult võin ma samahästi ka ise väljuda, kui ma seda niikuinii tegema pean. Olin lausa uhke oma nii loogilise mõttekäigu üle.

By Varulla. Kas sina astuks sealt välja?

Instruktorid käisid veel seletamas, et mingu me kiiresti välja, ärgu me jokutagu seal ukse peal, sest mida kauem me aega viidame, seda kaugemale me satume ja seda pikem tee on meil tagasi. Ma usun, et keegi meist seal ukse peal ei mõelnud sellele, kuidas ja kui pikk tee tal laagrisse tagasi on. Aga vastutulelik oli neist seda meile meelde tuletada.

Viis viimast ei leia kuskil ootust, neid iialgi ei kutsuta hauda - meenus mul laulujupike, kui meil, viimasel viiel, kästi ennast valmis panna ja püsti tõusta. Üks tütarlaps ei saanud kuidagi uksest välja, tuli korduvalt selg ees tagasi. Pärast maal ta nördinult seletas, et just sel hetkel lennuk kallutas ennast nii, et jube enne uksele jõudmist lõi tal nii tugev õhuvoog vastu, et see ta ukselt tagasi lükkas. Tol hetkel ma seda ei teadnud ja vaatasin kasvava murelikkusega instruktorite jõupingutusi teda uksele ja sealt välja saada. Lõpuks saidki. Ohkasin ja sain üha enam ja enam kinnitust sellele, et ma tahan ja pean sealt uksest ikka ise välja saama. Issand, anna mulle seda jõudu sealt omal jalal välja saada... ma saan sealt ise välja küll... kordasin neid mõttekäike nagu mantrat, kui uksele lähemale liikusin. Elu ega millegi muu silme eest möödajooksmist ei olnud, sest kogu mu mõttetegevus läks eelpoolnimetatule ja mida lähemale ma uksele jõudsin, seda kindlam oli mu teadmine, et ma lähengi sealt ise välja.

Minu kord. Parem käsi hoidi rõngast, vasak haaras masinlikult ukseäärest - meile oli seda korrutatud, et ärge võtke ukseäärest ega kuskilt ülevalt kinni, nurgad on teravad, teete endale haiget ja jääte sinna veel kinni - aga mul olid kindad käes ja valus ei olnud ja pealegi ma ei tahtnud sealt ometi ju välja KUKKUDA. Hüppamine on ikkagi midagi muud. Sekundi murdosa jooksul trügis pähe mõte : "Tüdruk, sa oled idi..." Aga ei jõund sellega poolegi peale, sest juba karjus instruktor juba mu kõrval: "Valmis?" Röögatasin talle endagi üllatuseks reipa "Jaa!" ning, voila! astusingi ise välja. Enam ei jõudnud midagi mõelda, ei karta, ei saanud üldse millestki aru - järgnevad 3 sekundit oli totaalne tohuvabohu ja mul on raske selle jooksul toimuvat kronoloogiliselt järjestada. Meeletu laksakas vastu vahtimist, mis lõi mu prillid ja nende peale oleva kaitseprillid pehmelt öeldes mööda nägu laiali. Kogu minu järgnev põhienergia sinna läkski. Haarasin instinktiivselt prillide järgi , läbi udu tuli aga meelde, et rõngast tuleb tõmmata, ilmselt olin lõviosa ettenähtud kolmest sekundist juba ära jokutanud, seega tõmbasin kohe.

Ei saa ma aru, miks sellest 3 avamiseelsest sekundist sellise paatosega räägitakse - näed kogu oma eelnevat elu mööda jooksmas; kirjeldamatu; no seda tunnet ei saa millegi muuga võrrelda jnejne. Kirjeldada on teda tõesti mõnevõrra raske, mina võtaks selle müstilised kolm sekki kokku sõnaga "hämming" ja seda tunnet olen ma suuteline vabalt ka kahe jalaga maa peal olles saavutama ning pahatihti kestab see oluliselt kauem kui 3 sekundit.

Tohuvabohu jatkuu, mingi hetk tugev ja kõikehaarav raputus ja suht vastik tõmme ja seejärel jäi kõik vaikseks. Langevari avanes, järeldasin ma loogiliselt, vaatasin enda ümber, veendusin, et kõik ukerdavad oma varjudega ohututes kaugustes ja hakkasin nägemist taastama ehk siis prille näo õigesse piirkonda tagasi liigutama. Siis meenus, et pidi kontrollima varju avanemist. Tõttöelda oli seda väga selgelt tunda, et ta lahti oli, ent vaatasin siiski - pilt oli ilus ja rahustav. Siis tegelesin taas oma prioriteetidega ehk prillidega edasi. Kas nad mul nina ka viltu lõid ve? Tundus, et näos on kõik, mis seal olema peab, endisel olemas, või vastasel juhul polnuks mul seal õhus ka selle muutmiseks midagi ette võtta olnud ja nii otsustasin kohustuslike mälupunktidega edasi minna. Suuna määramine. Mitte halligi polnud aru saada, tuul oli kas kõikvõimalikest suundadest v üldse mitte kuskilt. All oli põld ja polnud näha, et ma sellest kuidagimoodi mööda langeda võiks. Seepärast lubasin endale mõned hetked nautida vaadet Tallinn-Tartu maanteele. Siis hakkasin taas suunaga tegelema. Segane. Sain aru, et ma olen kuidagimoodi pendlisse sattunud ja selle kõrvaldamiseks ei osanud midagi teha - õigupoolest ei saanukski midagi teha, aga kuna see minu äranägemist mööda ohtlik ei olnud, siis ei muretsenud ma ka sellepärast.

Maapinna lähenedes sain viimaks aru, et mingi tuul on ikka ja ilmselt on see mu paremalt poolt. Juhttroppideni polnud üldse mitte kerge ulatuda. Tõmbasin siiski vasema tropi alla ja veidi keeras. Väga vähe, maapind lähenes hämmastavalt kiiresti ja kardetavasti pean ma maandumisse minema külg ees. Võtsin maandumisasendi sisse ja olin valmis kõvaks maandumiseks, nagu eeskiri ette näeb. Kui jalad maad puudutasid, viskusin kohe külili, mida polnud eriti raske teha, kuna ma olin juba niigi külg ees. Kerge mats oli, aga siiski võis selle lugeda igati pehmeks maandumiseks. Korjasin oma kama õnnelikult kokku, vantsisin laagrisse ja leidsin, et jee, ma tahan veel, lahee !!!

Laotasime kõik oma varjud pakkimiseks lahti ja meie kõigi suureks üllatuseks pidime me seda ise tegema hakkama. Oti kirjelduste järgi sain aru, et seda teevad ikka profid. Aga hetkel neid proffe seal nappis ja ilmselt pidid nad leppima kas üldse mitte varjudega või siis meie pakitutega. Loomulikult meid juhendati ja vari oli kahe peale pakkida.

Paljude varjude kuplis olid augud. Oti õpetuste järgi võib auke olla ca 3-5 eri armeerimislindi piires, kui nad on väiksed. Suur auk on selline, millest mahuks sõber õllekastiga läbi. No meie omadest mahtusid vaid pudelid, mitte kast ise, läbi, seega oli korras. Üks vana kala, kes meie kõrval ka pakkis, leidis oma varjust üsna soliidse augu. Ets vaatas seda ja kinnitas, et tema seda küll oma vastutusele ei võta. Niipaljukest, kui mina nägin, siis õllekast ja sõber sealt korraga vast läbi mahtunud poleks, aga kordamööda võinuks see neil täiesti õnnestuda. Kala tuli ka vaatamaja leidis, et no üle armeerimislindi ei lähe, et pole hullu. Pakkija ise ka avaldas arvamust, et ei ole midagi, jõuabki veidi kiiremini alla. Ilmselt see siis ära pakitigi - ma ei taha teada, mis selle number oli. Samas meenus mulle, et ehkki mina hüppasin viimasena, ei jõudnud ma teps mitte viimasena maandumisse. Peale minu maandumist hõljus neid seal veel mõnigi. Järeldasin, et mul oli siis üsna kiire maandumine ja ehk oli see ka pendli pärast, mitte sellepärast, et... Samas, kui ma varju passi vaatasin, siis hüpatud oli sellega viimati enne mind aastal 2005. Mis on muljetavaldavalt pikk vahe, kui arvestada seda, et sel aastal on juba ohjeldamatult hüppamas käidud, no nii umbes maist saati enamustel nädalavahetustel. Kust krt see õnnetu Karupoeg selle välja võttis? Kindlasti oli ta juba vaikimis maha kantud. Aga põhimõtteliselt kõik töötas, et mis seal ikka.

By Duke. No miks nad nii sõlmes on??

Teistegi varjude juures ilmnes pisivigu. Seda, mida meie Ingridiga pakkisime, käis ka Kala üle vaatamas, mingid kummid olid seal katkemise äärel. Kala sügas murelikult kukalt, mõtles veidi, lõi käega ja ütles, et ah, ühe korra kannatab veel ära küll, aga toodagu see vari siis pärast talle. Ingrid, kelle vari see oli ja kes sellega ka hüppama pidi, muutus veidi tõsiseks ja arvas, et ta täna enam hüpata ei taha. Minu varju peal näitas õnneks Ets varju pakkimist, seepst ma väga ei muretsenud.

Aga tõe huvides mainin ära, et need kahtlastena tunduvad kummid hoidsid troppe kinni, mistähh, et kui nad oleks ka katkenud, poleks nad varju avamist mingil moel takistanud, pigem soodustanud. Ja pärast iga järgmist liigutust käis Ets meid ikka üle vaatamas. Et saatuslikuks saavaid vigu me pakkimisel teha ei saanud. Õigemini - neid sisse jätta ei saanud. Aga ega me ei teinud ka. Vist.

Kokku võttis see pakkimise kamm ca neli tundi aega ja olime pehmelt öeldes omadega üsna läbi. Ets oli ilmselt pakkimise käigus jõudnud arvamusele, et ehkki me siiski idioodid oleme, oleme me püüdlikud ja arenemisvõimelised idioodid ja oli muutunud märksa lahkemaks ja isegi kiitis meid. Sest pot. pakkijaid oli seal tõesti vähe.

Hüpata kahjuks sel päeval enam ei jõudnudki ja tõttöelda oli selline väsimus peal, et poleks sellest rõõmu tundnud ka. Ja ehk ongi hea, kui veidi pikem vahe kahe hüpe vahele jääb, et siis järgmine hüpe tundub jälle - nagu esimene kord.